Sõnale veed leiti 147 luuletust (parimad)
MINU EESTI
Ma sündisin siis, kui Eesti oli juba vaba.
Ei tea ma seda pikka kannatuste rada,
Mida esivanemad iga päev elasid,
Mida nende vanemad veel kogesid.
Minul Eestis on elada nõnda hea.
See alati pole olnud nii, ma tean.
Seda enam me kodumaad hindame,
Armastame ja austame.
Mulle meeldib ta tasane maa,
Ilusad saared ja mereveed ka.
Mulle armsad on ta järved ja jõed,
Rabametsad ja ka väikesed mäed.
Eestimaa on meie enda nägu.
Loeb iga väikenegi tegu.
Oleme vabad – taevast mullani.
Oleme eestlased sünnist surmani.
Suvi soojendab veel ilma
Suvi soojendab veel ilma
särav päike paistab silma
kütab soojaks südamed
peidab ära silmaveed
Suvi lisab juurde puhkust
oma heldest südamest
kannab päevadesse valgust
helendab ööpimeduses
Suvi kaua olla tahab
meie meeltes, mõtetes
Sügis kuskilt vastu kostab:
"Las ta olla, las kestab veel,
kurbus pikk on alles ees,
jõuab kannatada veel."
Igatsus kevade järele
Pilve vahelt juba piilub
esimene kuldne päikesekiir,
metsasülest aga virgub
esimene kevadlill.
Pungad kinni on veel puul,
sealt tulemas õieke uus.
Metsaserval ojakene rajab teed,
kraavis vulisevad sulaveed.
Linnud kodumaale tagasi
alustavad rännuteed-,
niiväga igatsen ma
kärarikast linnulaulu,
mis tühjuse viiks kurvast südamest...
Ajaloo veed
Vahel ma mõtlen, et ajad vist jällegi muutuvad,
taas minu maailm ja mina, kui ehmunud loomake põlevas heinas,
on valus ja verine mädanev lõhe,
ümber ja ülal ja all ja kõikjal,
kogu mu ümbrus nüüd lõpmata kõhe,
mina ja maailm ja lilleke leinas,
vahel ma mõtlen, kuidas me laseme sellisel jälkusel oma ajaloo vette suubuda?
Maa-sinine apelsin
Merre uppunud hinged,
tõusvad lained, pinged
vett täis valgunud ojad,
maha maetud pojad,
sügavas leinas on rahvas ja haual lilled on närbunud,
Õitsele puhkevad pungad valged,
näha on maailmale varem nähtamatud palged,
kruusane, liivane põrand jalgade all,
maailm-sinine apelsin-sinine pall,
metsad ja laaned ja aiad,
ja riigipiirid nii laiad,
unustuse, unistuse, uskumuse-lõputu tee,
kas kõik ongi lõppude lõpuks vaid see,
kas kõige alguseks ongi veed.
Kah pidupäev
Iga päev õues kõnnin
elu lindpriina on lill
kusagil hoones kostab vali inin
kokkutulekul mängib mingi pill;
aknast sisse salaja ronin
ja näen rootsi lauda
peo rooga pintslisse pistsin
võimatu on tühja kõhtu armuda;
kõrval toast peetakse kõnet
kriginal sisse kiikan
ilus naine peab aruannet
hea meel, et aega siin veedan;
võõras mu õlale käe paneb
peolised paluvad mul lahkuda
iga isik mind häbeneb
ja matustel ei tohi pihku taguda
Elul rõõm on sees
Nii hea on olla,
kui sul lahke süda
ja lahke meel.
Siis minna ja tullagi on hea,
kanda eneses rõõmu,
seda lahkelt jagada.
Kui su enda ümber rõõm keeb
ja armastus istub sinus sees,
siis on teistel seda näha,
ta edasi kandub kui säraküünla sära,
sütitab hinges rõõmu,
mis vaikselt kustumas ära.
Rõõm lendab kui valge lumi
helvestena vastu,
nii kergeks saab meel
ja süda sees sulama
kui kevadised veed,
kui sul lahke süda on ja meel.
Varakevadel
Kevad puudeladvus piilub,
mahe tuul teda meelitab.
Varakevadele tuulesilma pilgutab,
õrnusi huulilt sosistab.
Jääpurikatel nüüd põli on läbi,
suureks paisuda räästa all.
Lumememm,kes õuel veeretatud,
oi,kui palav hakkab tal!
Kevad lumehange noolib,
peitu poeb ta rüppesse.
Vähehaaval päästab valla,
kevadised suurveed.
Kevade sõber päikene,
tõttab appi temale.
Oma soojad päiksekiired
pillutab üle kogu maa.
Orus,aasal,metsas laias,
pidu võib nüüd alata.
Ülased ja sinililled,
kuulutagu kevadet!
Rändelt tulnud linnukesed,
peatugu nad ikka si .....
Kadunud on valge lumi
Alles see pehme, valge lumi oli,
mis sadas õhtust hommikuni.
Nüüd on maapind jälle must,
kadunud on rõõm ja lust.
Puud on kaotanud lumemütsid,
teedel vulisevad veed.
Lume alt välja on ilmunud muruplatsid,
kus kevadeti rõõmus elu keeb.
Peitu pugenud on valged pilvetupsud,
ööd ei valgusta hele kuu,
ega paista sisse koduaknast-,
kõikjal pimedus, uhhuu...
JALAJÄLJED IGAVIKUS LUMES
PIME METS OOTAB MIND,
ERKSAL JA VAPUSTAVAL JÕULUKUUL.
HELISEV VAIKUS MUL KÕRVA LÖÖB,
ÜKSIK TUUL MUL KANNUL KÄIB.
OLEN ÜKSI SELLEL TEEL,
AINULT VÕÕRAD JÄLJED LUMETEEL,
ON MINU KAASLASEKS,
SIHTPUNKTI,
MIDA MA EI TEA VEEL.
TAEVAS SINAKASKOLLANE KUU,
VALGUSTAB MINU TEEKONDA.
METSALISTE HÄÄLT TEEVAD PÕÕSAD,
PUUD MINUGA EI RÄÄGI.
MÄEAHELIK MULLE VASTU VAATAB,
LUMEHULKASID ALLA PAOTAB.
PÕTRA MA SILMAN,
AGA LÄHME OMA TEED.
KÜLMUNUD ON KÕIK VEED,
LINNULAULU MA EI KUULE,
MÖÖDA ON SIIT SÕITNUD REED,
KAUGELE, KUULE.
INIMTÜHI KOHT,
VÕI LIHTSALT MULL .....
Varastasin Hitleri vuntsid
Rändasin ajast tagasi
kaasas Eesti lipp
veedan aega sedasi
et ajamasin on mu nipp;
leidsin füüreri bunkrist
ta laip põrandal alles
kaelas on haakrist
Deutschland - Deutschland, über alles;
juttu on diktaatori vuntsidest
raseerin selle küüntega maha
ei pääse laip mu haardest
oksjonil saan ta karvade eest raha;
enne teed tulevikku
teen Adolfiga selfit
tõin päris loo avalikku
pilt temaga on profit
Kevad
Talve ei mäletagi enam
kevad on ju palju kenam
Lillevanikuid täis on aas
linnulaulust rõkkab laas
Kiirelt vulisevad veed
rändlinnud on tagasiteel
Rohututikene mullast tärkab
kevad loodust üles äratada aitab
Kevad soojalt südameisse poeb
hingel on nii mõnus soe
Tahad või ei taha sa
põue poeb ta ikka salaja
Igal hommikul
Igal hommikul, kui padjalt tõstad pea,
istud voodil, mõeldes, mida unes nägid,
kas siis tuleb pisar, hoopis naeratad
kõige selle peale, mida Sa seal tegid.
Igal hommikul, kui ärkad uimasena,
ennast siruta ja veri keema löö,
vahet pole, kas Sul vaba päev on täna
või siis õhtuni Sa veedad aega tööl.
Igal hommikul, kui särad nagu päike,
oled rõõmukiireks iseenda sees,
luues naeratuse, rõõmust silmaläike,
enda ümbert positiivsust leiad veel.
- Tarmo Selter -
2023