Sõnale veed leiti 147 luuletust
Kevadkuu
Märts on esimene kevadkuu,
ilma lehtedeta mõni puu.
Varsti linnud meile lendavad,
ning iga hommik rõõmsalt meile laulavad.
Kevadised ojaveed,
ning lumest märjad külateed.
Aprillis puhuvad kevadtuuled,
ja linnud laulavad puudel.
Aprilli kuu on ka naljakuu,
mis algab naljaga ja lõpeb nõiaga.
Kevad
Paistab päike, vulisevad veed,
kõnnin lumest puhtaks saanud asfaltteel.
Mu jalge ees on esimesed lombid,
kus väike tüdruk juba trambib.
Lumikellukesed nüüd helisema löövad
ning lapsed metsast neid rõõmsalt koju toovad.
Pajutibud pehmed, hallid,
oksal reas on nagu pallid.
Linnud taas on tulnud koju,
laulnud rõõmsaks meie tujud.
Kevadeutoopia
Päike kõliseb taevas.
Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.
Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.
Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks mi .....
Aastaajad
Kevadel lumi sulama hakkab;
veed vulisema hakkavad.
Päev kenasti naeramata kukub;
lumemees kusagil varjus tukub.
Puudele tulevad lehed;
õues ringi jooksevad mehed.
Nüüd kõigil on rõõmus meel;
et kevad kestab veel.
Suvel veed soojaks saavad;
nüüd kõik kiiresti randa kibelevad.
Kiirustavad , et saada vette;
kus käimas on trill ja trall.
Suvel päike naeratab;
Tuul aga meid jahutab.
Sügisel lehed muutuvad;
värviliseks ja kirevaks.
Nüüd ootame me talve;
et näha oleks ta palge.
sügisest tööd on palju;
nii , et pungil meid vööd.
Meenuv valu.
Nähes sind, tuleb taaskord meelde,
kõik need tunded ja ajad, mis meil olid,
valust lõhkeda tahab mu rind.
Hammustan tugevalt keelde,
ei küsi,miks sa tulid,
ei tohi sulle enam öelda,
et armastan ikka veel sind.
Kui minema lähed, ei vaata sa tagasi,
lahkud pea püsti, vaadates enda ette.
Ei mahu mulle pähe, kuidas kõik läks sedasi,
ootan seda hetke, et kinni suudaks püüda su mõtte.
Kuid ei midagi..Oled juba kaugel,
sulen silmad, meenutan neid hetki,
neid kauneid koosveedetud hetki,
lasen pisarail langeda laugel..
Maivis L.
Nartsisside prints
Mina olen nartsisside prints
ja sina võid olla mu printsess,
kui sulle meeldib mu edev kants.
Minus kasvab lõpmatu hulk õisi,
neid õrnalt nuusutada tohid,
kuid varsi murda ei või.
Sest kui mulle haiget teed,
vallanduvad valust pisarad,
mis meie aiale toovad mudaveed.
Ühel päeval kui mina suren -
tähistaevasse puhu õitemeri -,
et su üles leiaksin, kui järele tuled.
Eetris kestab edasi meie romanss,
mis tähevalgusena mullal sillerdab -
sellest sünnib uus nartsisside prints.
Kord kohtasin ma Inglit
Kord Ingel oli puudutanud mind,
Ma tundsin soojust, hoolivust ta poolt.
Ta justkui küsis - mis on su elu hind?
Kes on see - kellest Sina kannad hoolt?
Siis vastasin ma Inglile, mis mind
On kõige rohkem õnnistanud teel,
Et olen elanud, kui vabaduses lind,
Et Kalli inimeste kõrval on mu meel.
Mis on see elu hind - kes oskab teada?
Kas avastamist unustatud veed?
Siis tuleb lihtsalt sammud õigeks seada
Ja Ingel lausus - kerget Sulle teed!
Tiina Klemets
JÕULUD ,JÕULUVANA
JÕULUD ON ÜKS IMELINE AEG,
KUS VEEDAD PEREGA AEGA.
KAS TULEB LUME AEG
KUS POLE MUUKS AEGA
VAATAD AKNASTE VÄLJA,
OI SEAL ON JÕULUVANA
KES SEE TULEB VÄLJA.
ABISTAMA JÕULUVANA ?
KÜSIB SINULT SALME,
SINA VAATAD TALLE
MÕTLED AINA SALME
ANNAD TALLE KALLE ..
marely :)
Tüdruk, kes teretas vaime
Üks tüdruk, kes teretas vaime
nuttis naeruseks vihmade veed
jättis hüvasti kokku kui saime
ometi teadsin- me kohtume veel
See neidis ei põlanud lõppu
hoidis südant ja liha ja verd
armastas võõraid kui sõpru
käis tuulega käsikäes merd
Paljud ehk naersid ta üle
öeldi ikka: "Nii läbi ei löö"
oli vaene, kuid vaesemaid süles
kandis hommikud, päevad ning ööd
Nüüd kuulates kurbuses sadu
see sosistab kuivanud taimes
kuulen samme, mis kõnnivad radu
see on tüdruk, kes teretab vaime.,
Heliriin Puistamaa
õnn paljajalu tatsas mööda kruusateed
naer rõkkas elavaks kõik metsas tukkund käod
kojuvetesse end naasid ojaveed
ja puna palgeile said hallid kaamed nöod
karikakrad kinnitasid armastuse vaistu
kurekellad helisesid, päikegi ei loojund
müstika. kõik halb on äkki imekombel haihtund
miinuskraadid küll, kuid pakases on soojus
Heliriin Puistamaa