Sõnale veetlus leiti 9 luuletust
Veetlevas kevades
Tunda on maheda tuule silitust,
tuulesuu õrna puudutust põsele,
olla looduse kui armsama, embuses,
kuulata linnulaulu kui lembeluulet.
Kevad õrnalt, mis kui armastus
tuksleb südames,
voolab kui vulisev ojake,
kõigis mu tunnetes ja mõtetes,
läbinisti olen veetlevas kevades.
Kahtlus
Sa tulid, olid nagu päris,
kuid miski minus näris.
Nüüd tean - ei ole sa see õige,
vaid väike veetlus - kõrvalpõige.
Mu hinges oli lohutuse leebus,
kui varjutamas mingi kuri needus.
Kui algas, las lõpeb ka siin ja kohe.
Kui kauem see kestaks,
jääks valusaks ohe.
Naistepäeva täht
Täna päike tähena särab taevas,
päeva ehib kaunis kevadkuu.
Silmailu ja veetlust mahub rohkelt Naistepäeva,
rõõmul laulab linnukese suu.
Hommikust õhtuni lilli sajab,
tulbiõisi täis on kõik teed ja rajad.
Südames tunne on hell ja soe,
iga kingitud lilleõis loeb.
Tundmatu ...
Kui haldjas , kõndis see veetluse ime,
hõljub ta sädelus, kuni kaugusse kaob.
Looja , päiksehelk minnes siin vaob,
päevane - aeg , tundub õhtuselt pime.
Märganud kord vaid seda looduse sära,
kohtud temaga mõtteis , jälle ja taas.
Tundmatu läks , hinges jäljed on maas,
mälestus jääb , unistus vaibumas ära.
Hansi!!!
Femme Fatale
Ta ilu karge, jäine, põhjamaine,
kuid kedagi ei külmaks jäta see.
Ükskõik, kas fernet brancane või kaine
ta kiirgab soojust läbi kleididekoltee.
Aeg ei peatu,
kuid Gea on eatu.
Gea ongi tagurpidi aeG.
Kui kustub päevavalgus, kaob ka tema malbus,
ta pole mingi lambatall.
Üks pilk ning oled neetud, nii põrgulik ta veetlus,
just tema ongi femme fatale.
-Tiina Nuum-