Sõnale vend leiti 212 luuletust
Sa oled mulle rohkem kui vend....
Sa oled mulle rohkem kui vend,
tean Sinu kohta kõike,
isegi tabuteemad, ei tundu üldse ebamaised
omavahelises suhtluses
koduloomadki noogutavad nõusolekuks
et neile sobib,
meie omavaheline kooslus ja liit,
sest me harmoniseerume.
Sina valetasid.
Mina valetasin.
Me valetasime koos.
Me oleme algusest peale valetanud.
Eelkõige iseendale.
Ja kui täna tuleksingi nende sõnadega lagedale,
ei tunneks me neid ära,
aga miks siis teised haistavad kurja?
Miks ma olen mingi kahtlase hüüdnimega kirjatuvi su salakontaktide
listis?
Kes ma olen Su jaoks?
Kas ka sõbralistis?
.....
Mu vend taob põhjapõdral pihku
Kaugel põhjanabal
mu veli on tallis tööl
askeldab ta naabermaal
toidab põtru hommikul ja ööl;
ja see tõsine äri
saamidel vaja vasikaid aastaläbi
tema konte töö ei näri
aga tal vahest enda üle häbi;
veterinaar tuleb ämbriga
ning vend istub põdra ees
katsub Rudolfi vorsti peoga
et pigistada valget looma seest;
tall haiseb ja põder oigab
ta nina hakkas punakalt hõõguma
mõnikord tööl peab
mu vend põhjapõdral pihku taguma
vend
Kuhu kadus küll Sinu eilne
isiksus ja iseloom kallis vend
see kelle silmadesse ma heidan
pilgu näen vaid tühjust -
kesta kes ükskõikselt eksisteerimas.
Elutahe on Sinus murdnud
deemonid kes toitumas
hirmudest mida ise oma
sõprusuhtega meelemürkidest
toodad järjepidevalt.
Oled toonud oma perele
oma tervist hävitava
sõltuvusega piisavalt
kannatusi ometi ei mõista
Sa probleemi tõsidust ise.
Kuhu kadus küll Sinu eilne
isiksus ja iseloom kallis vend
see kelle silmadesse vaatan
näen vaid hingeriismed mis
otsivad kas või hetkelist
emotsiooni et tu .....
Ulmeline Vend
Kas see on nüüd luuletus,
või see on unetus,
mis edasi veab seda pummelust,
kummaline päev uurida unarust,
keegi oli siin pussanud,
aga ei kõssanud,
kas tuli see sõbra suust,
või sai võimalik just võimatuks,
võigas tuul, lehk läbi luude lõiganud,
paistab, et täna ei tulnud kõva junn
ekskremente terve elu uurind,
Eureka!
Lugupeetud Professor Punnsilm!
Õhus on gaasi! Jah! Mina seda esimesena tundsin!
nõnda said tehtud esimesed sammud-uurida eeterliku olematut,
taevalik ilming alati mu näos asub, kui keegi rõveda käraka
peeru mu akna all pannud, kui hais kadu .....
Mõtisklus oktoobrikuu hommikul
Peegelsiledas vees kaselehtede kuld
ja karges oktoobrikuu hommikus
me süütame lõkketuld.
Lõppes suvi oma lokkavas ilus.
Hommik äratab maailma suurde.
Tunnen kätt veel, mis paitas ja silus.
Sügis nukrana aeda on vajund.
Täna taevas on hallimast hallim.
Ma üksindust teravalt tajun.
Kuigi kõrval on vennad ja õde,
ei suuda nad tühjust mu`s täita.
Ja see on mu valusaim tõde.
Kõrb.
Sõber nõder õkva rool
laisa virk taastu vend
põtku nool võbin kehas
taasta võlg põlg hool
tõesti nii arm põles ulg.
Närbus vaas kus lill
taeva vina tihke sina
põllul aas kõrbes mudas
nihkes edu elu tinas.
Vesi naase hõrk kõrb
nõretu nõges kimas kaos
taas vaas pill tallel
regi tegi kõrbes talv.
Väike beebsu
Väike beebsu tuli siia
emmel rõõmu juurde viima,
keda ta ei olnud näinud,
olles emme kõhus olnud,
nüüd saab näha, tunda kõike,
elu täis on suuri võite,
naeratust ja silmasära,
armastust ning ilmakära,
olles kasvamise rajal,
väike laps loob õnnemaja...
- Tarmo Selter -
Perekond
Olete mu hing, mu süda ja värvid.
Olete mu au ja uhkus, minu rõõm.
Teist mõeldes südant tabab värin...
Igatsen tohutult ses mustavas öös...
Elu terve te kõrval ma veetnud,
mu ema, mu isa, õde ja vend.
Teid eales pole ma reetnud,
sest igavesti olete mu perekond!
Elu kiirteel...
elu kiirteel ruttame ajas
annaks aeg hetke peatuseks
hüüda häälega mis kajas
ehk teeks me möödunud veatuteks
anda luba saatusel vaadelda
piiluda su teedel ja merel
kas mõistlik on õnne eest maadelda
seni kuni huuled ja rusikad verel
lollusest uskuda uskumatut
vihaselt võidelda vastu
eksides endale lubamatult
kes nii su kaitseks välja astus
anna aega ajal end sättida
ära hinda vaid tänast hetke
üle piiride vahest ehk läheb ta jaa
ainult selleks et kaunistada retke
unistuste isa
isa
oled kui kuu
mis peegeldab päikest
kuigi on pime
oled kui puu
mis kätel kannab
suurt ja väikest
hoiab oma ja võõrast
tundmata nime
sa oled kui kalju
mis kaugelt paistab
nii vägev ja võimas
kuid lähedalt
armas
ja justnagu tuul
mis hoolega pühib kõik lehed
sügisekuul -
kojamees varmas
isa
tänan - tänan ning
palun sind täna
hoia end
kuni saan suureks
siis olla võid lisaks
kui vanem
mu vend
Sanya
Kes mind armastab
Kes mind söödab,
kes mind joodab,
kes mulle õnnelikku lapsepõlve loodab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!
Kes mind aitab,
kes mind paitab,
kes mulle igasugu mänguasju näitab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!
Kes mind hoiab,
kes see opa võtab,
kas minu juurde ikka jooksujalu tõttab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!
Kes mulle laulab,
kes paneb sängi,
kes mulle lõõtsapillil tantsuviisi mängib?
See on minu emme .....
Imelised
Muretsemishaigust
minu lastel pole –
kohutavalt kaunis
kõik, mis tundub kole…
Tapeedinarmad seinal –
ära neid küll puutu!
Kriiditeoseid täis
mitu kipsplaat-ruutu…
Ruuduline pihik
pluss lilleline pluus,
täpilised sukad –
valmis mood on uus!
Kleidid plekilised –
see on muster ilus!
Vihmavari kõver –
ikka parem vilus!
Mänguks sobib kõik,
mis läinuks prahikasti:
killud, ribad, tükid,
juppe sada lasti…
Mõni asi kadund –
tore, keegi leiab!
Õnnesendilisi üks
üle õla heidab:
annaks ära kõik ta,
mida sõber küsib –
oleks ainult rõõmu,
.....
Tee ja tegija
Olen tee
ja tegija.
Kaotaja ja
võitja.
Olen õhtust hommiku
voole-poole sõitja.
Mul on kaasas
kannike.
Armastan
ta aimu.
Uhkeid roose
ma ei talu
ega nende vaimu.
Värvilisest
vikerkaarest
olen kudund salli.
Soe on see ja
ennekõike
lemmikvärvi -
halli.
Saadan kirju sõpradele
igast peatus-
kohast,
otsin üles aadresse
sest kogumise-
vohast…
Ütlen:
ärge muretsege,
mul ei ole vaja
telki ega
varjupaika
ega mingit
maja…
Olen ilmas,
olen ilma.
Taevas, Maa ja Tõde
mulle isaks, emaks, vennaks…
Puudu on vaid
õde -
aga tema tahab olla
vab .....
Lumelapsed
Ma tegin lumememme. Väga kurva moega.
Sest ta on üksinda. Tal pole ühtki poega.
Siis tegin lumepoisi. Porgandi tõin ninaks.
Kurb - valge lumepoiss saab äkki nagu minaks.
Ta õdesid ja vendi enesele soovib.
Seepärast pätsin pisikesi palle hoovis.
Teen pähe suud ja silmad lumeperele,
saan kõikidega tuttavaks ja terele.
Mind vaatab uudistades lumetrobikond.
Nad pärivad: “Kas lapsed sinu hobi on?”
Romantism
jah, mul on autunne
ja võimalik, et elan kuskil romantismi ajastul
kus püstoliga oma au kaitsta oli normaalne,
et mitte langeda häbiposti
surra või mitte surra
aga iseenda au määrida elades tõekuulekat elu
ma ei lubaks
võimalik, et liiga palju vaadatud neid sarju
kus korsett tõmbab hinge kinni
ja lõputud armastuskirjad nõrestavad pisaratest pabereid
aga
ometi on see kaunis ja ilus,
kui tunne vallutab kogu su meeled
et sa võiksidki sellesse uppuda ja sukelduda
iseenda au kaitstes
sellepärast ehk ka minuga ei mängita
nüüd aastate jooksul on arusaam tekkinu .....
