Sõnale vesi leiti 306 luuletust (parimad)
Armastus ja sõprus, ikka käsikäes
Me kahekesi käime koos,
ikka käsikäes
Seljataha jäänud on ajavood-,
kerged,rasked...
Siiski me armastus õitseb kui roos
ja elu on olnud kui õnneloos.
Seigeldud palju,
nii merel,kui maal
Elus meil leitud on tasakaal,
ühine meil hingamise rütm,
kõrvust lastud mööda
on tühijutt.
Nutujorugi aetud, ikka üheskoos,
kui laud vaid kahele on kaetud,
juttu jätkub ses loos.
Armastus on kui õhk ja vesi,
mida vajad Sa!
Ära lase sel armastusel,
niisama närtsida!
Peipsi ääres
Ma jätsin oma jälje Peipsi randa
kui vesi soovib võtku enda kanda
Ma jätsin oma pilgu laineliiva
eks tule tuul kui tahad sealt ta hiiva
Ma hinge jätsin karbiklibukalda
vihm uhub- aegu oodata ei malda
Ma jätsin ennast roo ja rüsi vangi
nii keeruliselt lihtne Peipsi ongi
Pime krool
1. klassis õpetatakse lapsi ujuma
saavad päeva lõpus tunnikese
kui saavad spordiga hakkama
basseinis võivad hakata lõbutsema;
nüüd võtavadki nad joondu
igale hüppeplatvormile esimene astub
aga pimedad õigesse kohta ei koondu
õpilane leiab õige koha, kui seda katsub;
ükshaaval kõik panevad peakat
pime krool on võistlusviis
las sukelduvad hoolikalt
kui kõveralt ujud, mis siis;
verd peadest hakkas voolama
liiga vara uksed avati
neid lapsi pidanud hoopis keelama
sest alles nüüd vett basseini lasti
Armastus
Ta on kui kevad, nii kaunis,
nii habras kui kevadlill,
ta naeratus on kui päike särav,
ja hing kui puhas allikavesi on.
Ta hääles on armastust palju,
kõlab õrnalt kui ööbiku laul,
käed nii pehmed on ja hellad,
elujõudu silituses on.
Mõtlen Sinu peale mu armas,
Sinust kujutluspilt ees mul on.
Talvest saab kevad mu armas,
taas õitsele puhkeb siis rind.
Minu armas koerake
Mul on üks armas koerake,
kes rõõmuks kogu perele,
ta ei ole mulle kingitud,
vaid võetud läbimõeldult,
kinkida võib lilli,muud,
aga mitte sõpra uut.
Valisin ta pesakonnast,
kõige haledama sealt,
nina vesine ja nukker,
teised tallasid ta peal.
Võtsin vaesekese sülle,
silitasin õrnalt pead,
niutdudes mul puges põue,
põues oli soe ja hea.
Kodus trall läks kohe lahti,
ulakust sai tuba täis,
minul süda kurb ja nukker,
mis teistest kutsikatest sai.
Küll kutsub
Küll kutsub, küll kutsub
see kevadine hõng,
lume alt sulanud
kollakas-rohekas õnn.
Küll naeratab taevas,
küll kallistab puu.
See on Emake Loodus,
see on kevadesuund.
Rohked sulaveejõed
vallutavad teed ja rajad,
paljastades sügise tõed.
Meil on seda vaja.
TÜTRELE VI (LAPSEPÕLVE SAMMUD)
Kuhu kadus pisitita
alles olid siin...
Särasilmne väike plika -
sokkides on liiv.
Ise vaatad raamatuid
ja välja mõtled lood.
Vesivärvi maalinguid
mul järjepanu tood.
Lapsepõlve sammud viinud
juba lasteaeda.
Tihti olen järel käinud -
sa hüppad rõõmust kaela.
Ootamatult saanud suureks
oled armas laps.
Tänu sulle jäänud nooreks
on su kallis paps.
Armastus on kummaline
Armastusel on vesihallid silmad
seljas kuu kuldne kuub
juustes tilisevad tähekellad
südamel istub tunne kuum
Armastusel on suudlusi täis punahuuled
südamel habras karikakraõis
kaela ümber on keelatud viljad
Ihul läbistav Aamori nool
Armastusel on kiira-käära rajad
kummalised ja eksitavad teed
hingepõhjas kumav päiksesära
rõõmuallikad kristallselges vees
Armastusel anda on nii palju
ta ikka püsib südamete peal.
Armastus kindel on kui kalju,
kui teda hoida oskad,
siis haiget ei tee ta eal.
Palju õnne, Rapla Vesiroosi Kool
Aeg on läinud aegamisi,
aasta aasta järel kaob,
suureks kasvab pisi-pisi,
järgi jäämas ajavaod.
Õpilased, õpetajad,
ühiselt on kooliteel,
vilistlased, lõpetajad -
nüüd on rõõmus kõigi meel.
Mitmeid vahvaid vesiroose
hoidmas meie kooli hool,
neile tarkust juurde toob veel
Rapla Vesiroosi Kool.
Õnnesoove väga palju
on nüüd kooli poole teel,
südamlikku naeru, nalju
täis on kooli sünnipäev.
- Tarmo Selter -
2023
Õnnetu hetk
Istun vaikselt omaette,
vaatan taldrikul kotlette,
piimaklaasi ajan maha,
kahvel kukub selja taha.
Upitades langen toolilt
mopiämbrisse, mis poolik,
vesi lendab kahte lehte,
kiirelt peast teen matatehte,
mis veel põrandale kukub,
juba lendab toosist suhkur,
laud see nurga alla vajub,
alateadvus ohtu tajub,
püüan mitte liigutada,
ehk veel miskit kukub maha.
- Tarmo Selter -
2023
Valgust täis
Taas on maailm valgust täis
puude okstel valge pilv,
nii mulle näis
Raagus puud
nad muust ei tea
Lumekatte all
neil olla on hea
Pisut vesine on lumi
sadas õhtust hommikuni
Lumelabidail nüüd tööd
Buldooserid undasid terve öö
Metsaradadel on ilus
Näe, väike hirveke seal lidub!
Haavikuemand jälgi punub
Kogu kurbus hinges unub
Nagu Meri
Ma näen seda lainet.
Ma kuulen seda lainet.
Milline neist esimene,
milline jääb viimaseks.
Must vesi saab puhtaks,
kui annad talle aega.
Puhas vesi jääb puhtaks
kui ennast ei vaeva.
Kuigi tahaks ma solkida,
minna teistega kaasa.
Kuid kas teistel on õigus,
kas mu ootamine teeb tasa.
Kas minu laine on erinev
või lõpeb ka kaldal.
Kas mu vesi on verine,
kui tuul mind kannab.
Rapla Vesiroosi Kooli
Eestimaal on palju koole,
silma jäi vaid see,
kus on palju vesiroose
käimas kooliteel.
Sirgunud koos kooliga
on suureks palju noori,
kes õppinud on hoolega,
siis läinud elukooli.
Õpetajad imelised
naeratavad Sulle,
kahemehest viielised
kergelt teevad küll veel.
Kes see tahab targaks saada,
otsib õppetooli,
leiab ennast samme seadmas
Vesiroosi Kooli.
- Tarmo Selter -
2023
Tallipoisi pihtimus
Olen tallipoiss, Jussi
ja mu töö on karjas
päkapikk toob kommi sussi
aga mina teises nimekirjas;
mu töö on põtrasi poputada
olen suur sõrber kabjalistele
et saaks Joulupukki koputada
heade laste ustele;
aga töö on nii rutiinirikas
12 lojust iga päev sööta
erinevus tallis nii rikas
mõnda vaja ka lüpsta;
vahest vaatan pr. Klausi
saunaaknas teda istumas
õhtuti, kui pean pausi
naise ilu mind võlumas;
üks õhtu juba voodis
Joulupukki naise kaisus
tallipoiss rindasi mudis
ja ka tutti tal lakkus;
või siis glögitan teiste
päkapiku närakatega
kõik o .....
me nägime ju täna
veel kestmas sama päev
seesama imeline sära
kes võtaks seda käest
seesama lummus
täitmas hetki
valgus jootmas
puudel lehti
värelemas seinal trepil
mu tuppa
kui Su samm nüüd eksiks
hing sajanditeks lehtiks
*
kord minagi olin Pärnus
kaheksateist
jõin koidikuid
kus vesi lahes värvus
Su juuste lõhn minikleit
veel praegugi
ei ole närbund
ja lahustus mu veres linn
kui sillal seisin
pilk otsis Sind
meel vilest võpatas
laevalt sadamas
mil purjed hõbedast
*
Ajaloo veed
Vahel ma mõtlen, et ajad vist jällegi muutuvad,
taas minu maailm ja mina, kui ehmunud loomake põlevas heinas,
on valus ja verine mädanev lõhe,
ümber ja ülal ja all ja kõikjal,
kogu mu ümbrus nüüd lõpmata kõhe,
mina ja maailm ja lilleke leinas,
vahel ma mõtlen, kuidas me laseme sellisel jälkusel oma ajaloo vette suubuda?