Sõnale vesi leiti 305 luuletust
pisarapärlivesi
päikse lōōma ees kistakse paljaks
viimsed hilbud mis katavad kehakeelt
nagu muru kuhu langenud lehed
viib endaga riisudes reha teelt
tagahoovis kuhu tuulel pole asja
ōiesilmadest pärn pakub teed
silmist kogutud pisara pärliveest
puhtaks pestakase südame rentsliteed
Kaks Hunti
Kaks hunti on, Roller ja Ghoster
Üks üles ja teine viib alla
Nagu pudelis külmunud vesi
Mida kuidagi välja ei kalla,
On pinged mis hundid toond valla
Kuidas sulatada jäätunud vesi
Et vesi saaks vulina valla
Kumba hunti sa endaga toidad
Kummal kihvad saad verega haljaks
Kui kuu unistab
On kivid, on meres
Vesi, lained on meres
Liiv alati seisab vee ääres
Linnud tavaliselt ka taeva ääres
Seisan siin ja ootan
Kui tuul ma hoogu võtan
Vee lainesse puhun
Vastu kive lained uhun
Seisan siin ja mõtlen
Kui päike ma põletan
Liiva kuumaks soojendan
Lindudele erksalt helendan
Mõtlen ja ootan
Et oleksin kui torm või suvepäike
Et oleksin taevas hoopis maru äike
Mitte kuu mustas pimedas nii väike
Basseinis
Kui ujumas käisin oli vesi kloorine ja märg
ja surutud vannitoa kahhelplaatide vahele.
Vee läbipaistvusel oli sügav-sinine värv,
temperatuuri polnudki, aga kui oli, siis pigem jahe.
Osa minust tahtnuks jäädagi basseini,
kus hõljuda on sama lihtne nagu unes.
See oli see osa, kes enne rüübanud veini
ja mitte millegi pärast polnud mures.
Jalutuskäik mõtetest maailmasse
Kõnnin kenal kaldal.
Paremal iidne säng,
milles voolab kena vesi.
Rahulolust süttib äng.
Miks see vesi ei väsi.
Kuhu voolab, miks ta voolab.
Kas olengi loodud jalutama kaldal.
Otsiks silla ? Läheks üle ?
Ehk peaks sukelduma,
jooksma kaldal
voi kas üldse vaja seda jõge.
Äkki loodud mägedesse ma, vallutama tippe meeletuid,
seltsiks šerpa nõder.
Hõljuma hõredates pilvedes.
Üleolevalt vaatama alla
maailma katuselt.
Su põskedelt puna kus kaob..
Pilved kui varjavad ilma,
Puhuvad lõikavad tuuled.
Pisarad valguvad silma,
Verevad valuvad huuled.
Tasa las langeb vesi,
Varjates varsti kõik vaod.
,,kallis kes nägu sul pesi,
Su põskedelt puna kus kaob.
Taevasse tähti kes ladus.
Homme kas pilved on läinud.
Kuhu mu sisemus kadus
Kas möödujaist keegi ehk näinud.
Ma vaatan ennast ...
Ma vaatan ennast läbi iseenda
Peegelpildina veel puudutan end
Laiali valgudes mööda vesist pinda
Surun käed tugevalt vastu rinda
Emba mind tugevalt...mina ise
Peegelpildina veel on meid kaks
Silitan juukseid läbi vee minemise
Kumb meist hetkel tunnete ori või saks
Sina tuled ja mina sind näen läbi
Läbi kristall-selge vee loen sind
Kas ei tunne sa mind nähes häbi
Kas päriselt tahad vaadata mind
Astun su peale talludes endal
Kas tunned kuidas mina ise käin
Oleks mul tiivad siis ma lendaks
Ei koormaks sind endaga oleksin läind
Vahest tahaks sind lü .....
Headaega....
Headaega....
Ma ei suuda enam
Sest kogu aeg ma
Saan haiget ja siis ma ei suuda leida teda
Hüvasti...
Ma igatsen sind
Hüüdes metsa kövasti
Kuid sa lendad nagu lind
Tean et vihmavesi
Sind ära viis
Kuid tean et igavesti
Oled mu südames siin
Palun vabandust
Et ei olnud parem
Sest tundsin liialt vabadust
Ja ei taiband end muuta varem
Palun naase
Sest ilma sinuta
Jään üksi kaevatuna maasse
Sest igatsen ribadeks end
Miks niivisi metsa sa tormad?!
Igatsen sindSellele maale ilma iluta
Palun hoia end
Vaata et suga oleks köik korras
-Sofile
Meeldetuletus
Ma luban ma kannatan ära,
see on ju vaid kohutav mäng.
Mäng minu tunnetega
siin maailmas olen vang.
Ka halbade päevade ilu
lummab mu piinatud hinge.
Ja südame eksitav valu
kurnab ja joonistab ringe.
Su salalik sosin murrab
tüki mu headusest taas.
Nii kergelt ma alla ei anna
su leegid kustutan ma.
Vesi, mis uputas minu
saab kargeks liitlaseks
mu surmast algab elu
su sulavas südames.
Ükskord olin
Ükskord olid mul hirvesilmad
ja maailm täis muusikat.
Olid seenevihmased ilmad
ja magusad maasikad.
Oli mees, kes mind vahtis
ja laulis mul armuvandeid.
Ta mind meeletult tahtis,
kuid mul polnud tundeid.
Olid unetud ööd täis küsimusi
ja pikad päevad vastusteta.
Sõda täis iseendaga võitlusi.
Kas kirjutada või nõnda jätta?
Olid vaimud, kes lahti lasta ei lubanud
ja mõistus, mis ikkagi püüdis,
oli süda, mis ihkas armastust
ja ego mehe järele hüüdis.
Nüüd olen ma uus, kuigi punane,
sellest nii pea ma ei loobu.
Võib-olla veel kunagi kohtume, .....
Hetk
hetk on lihtne
hetk on puhas
hetkel süda
õiges kohas
hetke pärast
kõik on paigas
siin ja seal on
samas taigas
kokku, lahku
kõik on üks
nagu merel
vesipüks
si ja so on
sama noot
null ja seitse
sama kvoot
sa ja ma on
sisu sees
must ja valge
naine-mees
hetk on üksi
hetk on püha
hetke kaudu
sünnid üha
hetke najal
sirge tee
rahu rajal
kulgeb see
hetk on vaba
hetk on puhas
hetkes oled
omas kohas
hetke abil
liidab pool
teise poole
tervel lool
/Mari*Uri/
Kui armastust poleks
See maa on mahajäetud,
kõik need mustad koerakuudid,
katkised uksed, seljatud luugid.
Vesi on roiskund, aukudega batuudid.
Hääli pole, kõik on läinud,
iga üks oma tee lõpuni käinud,
kahjuks ainult halba näinud.
Meil oli raha ja ajastus,
kuid kahjuks puudus armastus.
Valguse torm
On torm
ja vihma kallab oavarrest
See on tõe vihm, mis voolab
Alla mööda mu külgi
Nagu hane selga vesi….
Aga siiski, ma tunnen külma...
Selgroogu läbivaid värinaid
Sest tõevihm on happeline,
Augustades mu eneseimetluse peegelpilti
tõelisi avasid…
Millest paistab esmakordselt
Sisemine päike, saades üheks osaks,
Valgusetormist!
Raisatud aeg
Kõik möödub...
Aeg
Mõtted
Tunded
Hetked inimese elust
kõik möödub
nagu voolav vesi
Igaviku kuristikust alla langeb
põhjatusse sügavikku kaob
Mina ka, mina ka...
teadmata on aeg
kellega koos ja millal?
Vaata, see on su eluraamat!
ära lase võimalust mööda
kirjutada igale lehele
üks täitunud unistus
Ajas olid mõtted
Mõtetes olid tunded
Hetkedes oli armastus
Kõik möödus liiga kiiresti
ja raamatu lehed jäid valgeks
LJ
Lilled Sulle!
On jää ja külm neist vahest vormib kaunid kujud
On tuul, mis kristallid sinu aknal õisikuteks punub
On päike, mis veepiiskadeks sulatab külma jää
On vesi, mis tilkudes lõhub jäälillede väe
Ma püüan, neid hapraid õisi sooja hingeõhuga klaasilt
Välja sulatada...ja neid Sulle rõõmu hetkedeks ulatada.
Iga sulanud jäälille sees on magus mälestus olevikulisest hetkest!
soovikala
ma pole prostituut
et meeldiks
massile
hoian saladuses
käivitavad tsoonid
jätan kloonimata
kopikad ja kroonid
ei pürgi
bongotibiks
te terrassile
akvaariumis
teen kuuma jalavanni
olen lummav
lubaläikiv soovikala
tuletõrvikuga ajan
aukest usse
kuulan neid
kes jõudnud
juba esikusse
aga enne
allikvesi
juurde vala
Sanya