Sõnale vesi leiti 306 luuletust
Tallalakkuja
Vihma sadas
kõndisin üksi
oma ihuga
öisel märjal tänaval
ligunenud asfalt
limpsamas saapaid
kõndisin kiiremini
aina kiiremini
kuni tundsin
et jalad ei puutugi maad
justkui lendasin
täiesti kindel
et lendasin
olin nii õnnelik
saan nüüd käia
kõigis maades kuhu
varem ei jõudnud piletit osta
ei praami ei lennuki
Rooma London Pariis
äkki aga tundsin kuidas
vihmamärg asfalt siiski
puutus õrnalt mu taldu
õrnalt kui ihar naine keelega
ja tõi mu maa peale tagasi
Kuradi tallalakkuja
4gne sitaratas
Ega kassil paberit ole
et oma perset pühkida
vaade hänna alla kole
pabulaid saab nokkida;
või pista ämbrivette
see 4gne sitaratas
sidume ta käpad ette
mil lojus nii kettas;
pole parata, see on protsess
lojus vaevalt ette vaataks
vajab korrastamist mu kass
muidu põrandal tõmbab perse puhtaks
"Jes, mastah"
Olümpiamängud nõuavad ohvreid
igast riigist ainult parimad tulevad
aga alati järjekorras neid
kes treenerile nördimust valmistavad;
või siis kodumaale, kui tõotanud
et nad medali võidavad
aga kui just kaotanud
midagi sportlaselt ülemad võtavad;
ujumises neeger, kes jäi viimaseks
karistuseks tal tüki evitakse
"Jes, mastah" kostab ta vastuseks
ning jalg ära raiutakse;
edaspidi võistleb 1 lestaga
paraolümpias liugleb nagu näed
paistis, et läks ilusti, siis aga
sai penalti ning jäeti talle ainult käed;
"Jes, mastah" on vastus uuesti
s .....
Mulli vann
Pärast tööpäeva kodus
vedelen enda tehtud vannis
olek on nii õdus
soe vesi on paras õnnis;
minu lisatöö on teha transat
tassin inimesi linnas
vajab vaev võõrast elusat
ja selle tasu on kõrges hinnas;
paraku mullid lõppesid
moment aega virisesin
nende "klientide" elud katkesid
kelle vanni põhja surusin;
toon keldrist 3 asemele
tegid mullitajad kisa - kära
jälle vajus mu heaolu ka madalale
kui need uppusid ka ära
Vihm sajab üles
Vihm sajab üles
jääb üles
ja alla ei tule
ei tule. Mida iganes teed ta sajab üles.
Terava tipuga tilgad
ojad ja lõpuks ka joad suunduvad üles.
Nuta või naera,
palveta, loitsi või nea,
nad suunduvad üles, need veed
viimse tilgani,
sest taevane keeris, mis kord juba avatud,
ei sulgu.
Meil ei jää muud midagi üle,
kui jääda alla,
kui jääda sellele vihmale alla.
Meil ei jää muud midagi üle,
kui jääda vihma kätte,
et lõpetada alustatut
ja siis lõpetada seda, mis on juba lõppenud.
Vee peal
Ühel ilusal ilusal päeval
avasin eneses võime
kõndida oskan vee peal
Oh seda vaimustust-imet
käisin ja jooksin- jalgade all
vaime vahtisin kalasid seal
Vesi oli uus vasttärganud maa
mida teised ei mõistnud
mina vaid teadsin
Kui õhkõrn oli see tasakaal
kord tugevam kord hapram
tasaseks sammud seadsin
Ühel hetkel pool elust käinud
olin kõiksugu vete peal
polnud kordagi kukkunud läbi
Nojah oli kogu aeg külm
miinus kakskümmend või nii
kõndisin külmusin kõndisin nägin
Nägin seal vett ja vilet
õrn ja libe oli taldade all
kuid nii ilus et teised ei lo .....
Vääritu
Käib mööda kallast nutust nägu märg
üks eemalt elu näinud nõutu eit
käib ümber- peas on häbist säetud pärg
ja meeleheide kratsib karvast reit
Ei ole seltsilist ei ole elu kaasat
tast linnarahvas mööda väänab rajad
nii ainult loodus tunnistabki draamat
ei küsi keegi miks ta pilli ajab
Na tühjendas see naine oma hinge
päev maalis vasta õhtat taeva lõkke
tilk tilga järel tekitasid ringe
veepinnal vaevu näha alla jõkke
Üks kuju lausa pimeduse veerel
käis jõest ja tõstis naisel tühjast tüli
mis halad häbitu siin kalda veerel
va nurjatu vii mujal .....
Tädi Sofia suvi
Avatud talude päeval
läks Sofia perega Võrtsi järvele
tuleb sinna rahvast ükshaaval
see koht tervele perele;
ta juured on Tartumaal
puhkust veedab kala püüdes
nii hea olla järve peal
aga õnnetus ei hüüa tulles;
kalafarmis on erinevaid liike
nende seas ka lihsasööjad
ja ei piisa teha turistidele repliike
et ära põgenesid piraajad;
Sofia püüab neid ükshaaval
kuni sai hammustada ja kukkus
veealune kõlas nagu moorsaag
elusa lihavaruna Sofia hukkus;
ära ta ruttu söödi
Võrtsjärvest sai ta märg haud
tädi Sofiale surmalõks loodi
piraaja hord levib .....
Pime krool
1. klassis õpetatakse lapsi ujuma
saavad päeva lõpus tunnikese
kui saavad spordiga hakkama
basseinis võivad hakata lõbutsema;
nüüd võtavadki nad joondu
igale hüppeplatvormile esimene astub
aga pimedad õigesse kohta ei koondu
õpilane leiab õige koha, kui seda katsub;
ükshaaval kõik panevad peakat
pime krool on võistlusviis
las sukelduvad hoolikalt
kui kõveralt ujud, mis siis;
verd peadest hakkas voolama
liiga vara uksed avati
neid lapsi pidanud hoopis keelama
sest alles nüüd vett basseini lasti
Nagu Meri
Ma näen seda lainet.
Ma kuulen seda lainet.
Milline neist esimene,
milline jääb viimaseks.
Must vesi saab puhtaks,
kui annad talle aega.
Puhas vesi jääb puhtaks
kui ennast ei vaeva.
Kuigi tahaks ma solkida,
minna teistega kaasa.
Kuid kas teistel on õigus,
kas mu ootamine teeb tasa.
Kas minu laine on erinev
või lõpeb ka kaldal.
Kas mu vesi on verine,
kui tuul mind kannab.
Hilja koju ...
Öös kõnnin , päikesel loojaku tund,
tuul vaibub, linnudki nägemas und.
Veel öökull vaikuses hüüab - uhuu,
järvel tähesära ,vees loperdav kuu.
Tajud kui väike , universumis sina,
tema lõpmatuses liikuv pisike täpp.
Valgusse jõuad oma uinunud linna,
see kuma ei võlu ees kodune trepp.
Hansi!!!
Saatuseõde
Ma tunnen tülgastust nii suurt.
Inimesed me ümber nii võltsid.
Kutsun ja meelitan siia tuult,
et pühiks me seljast need hõlstid.
Tuli, kõrveta need kõverad grimassid,
mis seatud näole teesklemiseks vaid!
Sisemuses kõik on omadega sassis.
Millega nad küll hakkama said?
Vesi, vooluga vii kaasa sundused,
mille ühiskond meile peale surund!
Igaühel olemas on oma tundmused,
mis ajaga meie meeltest on unund.
Maa, kasvama neis pane lootusesäde,
et helgemalt nad maailma näeks!
Igaühel on ju saatuseõde,
kes raskustes, valus on abikäeks!
Nii üksinda
Nii üksinda me kulgeme siin tühjas maailmas,
lehed puudelt on kadunud ja ainus tõeline läks.
Olen loobunud endale valesid maalimast,
sest valus tõde on parem, kui enesepeks.
Teeb silmadki kaunimaks neist voolav vesi,
siis ma unustan ära sinu käed minu pihal.
Saan ju aru, et enam edasi kahekesi
minna ei saa, meid vaid kannustab iha.
Selle öö jätan tühjalt varjudesse lebama,
et enam ei meenutaks pimedus sind.
katan valusad haavad omaenese kehaga,
mis ükskõiksusega minu südame lõid.
Siis kulgengi selles tühjas maailmas üksi,
vaatan üksinda päikesetõusu ja eh .....
Kaootiline ilu
See on nii ilus - lehed lasevad
end lihtsalt tuulel kanda.
Autod kihutavad -
koguaeg on neil kiire -
lompidest läbi
ja see vesi sõidab
nendega kaasa,
lendab igale poole
ja sahiseb rataste all.
Õhtu on pime ja ainult
kollaselt vilkuvad foorid
valgustavad seda
kaootilist kulgemist.
Keegi ei märka seda ilu.
Ilu varjatud kujul.
Ainult tumedasse riietatud
tanksaabastes neiu,
kes seest küll ainult
säravamaks muutub.