Sõnale vesi leiti 305 luuletust
Sügis
Sügis kolletunuid lehti kingib,
vihmapilv end valmis seab,
tormituuled kaugel teel veel on,
piksenooled pilvis sügaval.
Seenemetsas seend mõnulevad,
rappa, sohu jõhvikad ja pohlad peitnud end,
vesised on sügissilmad,
vahest nukkergi on ilm.
Rukkipõllul kõlisevad viljapead,
oma mõtteis leivapätse ahju sean.
Küpsend vili...leivapäs tuleb krõbe, hea...
Meenutab elu, kord oli valge linikki laua peal.
Armastus on kummaline
Armastusel on vesihallid silmad
seljas kuu kuldne kuub
juustes tilisevad tähekellad
südamel istub tunne kuum
Armastusel on suudlusi täis punahuuled
südamel habras karikakraõis
kaela ümber on keelatud viljad
Ihul läbistav Aamori nool
Armastusel on kiira-käära rajad
kummalised ja eksitavad teed
hingepõhjas kumav päiksesära
rõõmuallikad kristallselges vees
Armastusel anda on nii palju
ta ikka püsib südamete peal.
Armastus kindel on kui kalju,
kui teda hoida oskad,
siis haiget ei tee ta eal.
Aeg
Redel maja seinal
pleekinud on ajas,
oli aeg mil seljas
seda kanda oli vaja.
Ajas maha jäänud
mälestuste rada,
mida elu toonud,
mida meenutada.
Aeg ei aega küsi,
võtab kaasa kõik,
voolab nagu vesi,
kaob kui kajas hõik.
Mõni jälg see püsib,
teine kiirelt kustub,
aeg see aegamisi
liigub Sulle vastu.
- Tarmo Selter -
2022
Vastamine
ma enam ei vasta
võid ju vaadata ja ihaldada mind
aga ma enam ei vasta
mitte et ma ei tahaks vastata
vaid kiirus võtab üle kogu mu keha
ja ma lihtsalt elan lihtsurelikku elu
kus peaks olema mul mingi ambitsioon
aga ambitsioon ilma südametäiuseta on tühine
sestap
ma kuulaks Su muusikat, Su raadiosaateid nüüd
nad teavad, et kuulaksid,
neil kõigil mingi oma story Sinuga,
nii et ealeski ei kahtlustaks nad midagi ja see ongi hea
olla nagu kameelion
igas seltskonnas vastavat värvi nagu vaja
aga rebane ei saa ju ennast pikalt peita
eriti enda saba
ma mõistan nüüd, .....
Vihm
Vihmapiisa niiske pale
niisutamas maid,
kuhu ühtki piiska pole
tulnud nädalaid,
luues eluks pisikese
võimaluse uue,
õie imekaunikese
loomas meie õue.
Vihm on veri mullapinnal,
hingetõmme taime sees,
vihmavesi voolab sinna,
kus on kuivus pinnases,
imendudes juurikates,
luues kasvujõudu,
taimedes ja puude okstes
meile värsket õhku.
- Tarmo Selter -
2022
Kõrb.
Sõber nõder õkva rool
laisa virk taastu vend
põtku nool võbin kehas
taasta võlg põlg hool
tõesti nii arm põles ulg.
Närbus vaas kus lill
taeva vina tihke sina
põllul aas kõrbes mudas
nihkes edu elu tinas.
Vesi naase hõrk kõrb
nõretu nõges kimas kaos
taas vaas pill tallel
regi tegi kõrbes talv.
Tartu, Raekoja plats
Suudlevad tudengid Raekoja platsil
jahutab igavesti teie embust
purskkaevu jahe vesi
möödujais äratab lembust
nähes niimoodi teid kahekesi
kade olen
et mind seal seismas pole
hõõgvel huul ja pale
kurgus ohe
raeplatsist üle minnes
teid peatun vaatama
siiski vahel
saamaks rõõmu teist kahest
möödund armu nii veres äratades
hetke kuldseks säratades
Käest kinni
Nüüd,
kui meie südamed on ühinenud,
siis ma pean võtma palju rahulikumalt,
sest ma tunnen seda,
mida tunned Sina
Mul on kohustus hoida see puhtana,
et hoolitseda Sinu õrna hinge eest
Sa avasid värava,
lõputu allika
ja kristallselge kosk,
langeb ja langeb,
kuid tõuseb Päike
ning viib meid Taevasse
Varahommikused niidud,
käest kinni
ja kumab aprikoosivärvi valgus,
vesi sillerdab,
kõik on rahulik
Päike.
Ma ei pidanud eile vastu, jah
ma murdusin igas mõttes katki, kildudeks, pooleks
avardusin, pooldusin
ja mida kõike veel...
Oli intensiivne.
Kas see palavus,
soolane merevesi või
kõrbenud keha,
aga olek muutus armastusele avatumaks,
südame hingekeeli nagu puudutati, sest
ma lasin seda teha ja küllap kõigel sellel oli ka kõrgem plaan:
Sisemise Lapse tervendamine.
Ma ei loobi sõnu,
kuigi žongleerida võin nendega,
üldiselt kui kirjutan,
siis ka mõtlen.
Neptuuni retrograad ehk tagurpidi liikumine
illusioorsus loob oma varjundi kõikjale
isegi kui silmad hommi .....
Sinu aeg
Sa saad olla päikeseks
neile, kes pole varjutamas
pilvena Su teed.
Sa saad olla hääleks
neile, kes pole vaigistamas
hingede keelt.
Sa saad olla sõbraks
neile, kes on siiramad
kui allikate vesi.
Sa elades saad vanaks,
jäävad Sinuga vaid parimad
ajast, mis Sul oli.
- Tarmo Selter -
2022
ehk kõnetab kedagi
rajuna käib läbi aja
kodumaatus
öösse karjun
see ei ole minu saatus
kinni kaelast võta
põld mets
järv heinamaa
kareda keelega lehm
lumelagu tulvavesi
õiteaeg maad mis ehib
elult kingiks saadud
emakeel muugi veel
kõik ära talu
vaid mitte kodumaatust
suu öösse karju karju
see ei ole minu saatus
koduks saada
võõrast maad ja laotust
tsüklist "Vestlusi vanaisaga"
mida on mul peale hakata
universumi galaktikate
hiigel-vesinikupilvedega
tähtede sünni ja surmaga
elu sisse sündinuna
nii kaua kuni kustunud
pole maa ja päike
pärast elu õnnehurma
jään ka mina nende juurde
helesiniselt mis
kosmoses kumab ja kutsub
Metsmaasikad
Mulle maitsevad metsmaasikad,
nad on väikesed ja nii magusad.
Soe päikene neid küpsetab,
vihmasagar hellitab.
Ja kuidas nad veel lõhnavad,
mmm, kuis suu nüüd vesistab!
Ootamist suu ei kannata,
metsmaasikate rännak võib alata.
Metsmaasikad väikesed, magusad,
puhta looduse süles-
Lõhna järgi leiab nad üles,
puhta looduse sülest.
Tere, Lembit
Tere, Lembit! Sa üllatad endiselt mind tõsiselt. Olen kõiki Su luuletusi lugenud. Mõnda isegi mitu korda. Ilmselt oled seda teinud minugi luuletustega. Aeg oleks vist juba kokku saada. Meil on mille üle arutleda.
Su viimane luuletus vabadusest ja surmast jahmatas oma kosmilise valu piiridega. Selleni tavainimene üldiselt ei jõua. Selleks peab olema tuttav universumi evolutsiooniga. Teadma üht-teist galaktikate hiigel-vesinikepilvede, tähtede sünni ja surma kohta. Teadma hõõguva maa tekkimisest, selle jahtumisest.. Et jõuda õunauude õitsemiseni praegu välja.
ühtäkki mõ .....
Kuivastu-Virtsu praamil
kell vööris
pimestavalt läigib
vesi ahtris šampusena
kihiseb
ümber kaugus avarus ja
sina kui üksik luik
laev kalda poole libiseb
ma mööda treppi tõusen
laeva laele et veelkord näha
teed kaugenevat randa
kadakaid päikest heinamaaga
mõnd tuules mändi
ja seda suudlusteta
jäänud nukrat hilissuve
isa värssidest
Kevadteed
Mu jalg veel tallab kevadisi radu,
käia teid, neid on sadu.
Teeveerelt lilli korjan kokku,
lugematul arvul linnuviise kostub.
Mõni tee on sirge, pikk
ja lõppu pole näha,
mõni aga keeruline,
singa-vongatega.
Kevadteid ma tallan.
mulle meeldib see.
Teepervelt lilli korjan,
heliseb viisike.
Kraavivesi päikses sirab,
lilled janused-.
Kastan lilled kraavivette,
süda lööb õitsele.
Nii palju ilu ja rõõmu
on pakkuda kevadel.
Nii palju kauneid mälestusi
on kevadradadel.
Korjan mälestusi kokku,
igal kevadteel,
sest iial ei või teada,
mil ta viimane.
.....