Sõnale videvik leiti 25 luuletust (pop)
Teretamine
Argselt astub sinu ette,
Eesti rahvas, isamaa,
laulik; usaldab so kätte
lauluannet pakkuda.
Mis on videvikul hüüdnud
õhtu eesti linnuke:
Eesti kõrv on kuulnud, pannud
Eesti käsi ülesse.
Palub: lahkelt vastu võta
nõdra keele sõnakest!
Truuist hingest tuleb tema,
Eesti meelest, südamest!
Ööpik, mine, leia sõbru,
Emajõe linnuke!
Ja mis südamest tulnd, mingu,
jälle mingu südame!
Laulupidu
Suur kumer laululavakaar,
kui liidaks kõike:laevad lahel
ja linna,maa me selja taga
ja laulva rahva nende vahel.
Jõeäärsel rajal kasesalus
ei ühtki laulu täna kaja,
ja vaikselt sugub videvikku,
ka küla rahvamaja.
Ja täna iga külaklubi
jääb videvikus uniseks.
Kuid homme sõidame siit koju-
kõik kes siin saanud sõpradeks.
Ja sõprus justkui liidab kõike:
nii päiksesära Soome lahel
kui Saaremaa ning Peipsi ranna
ja laulva rahva nende vahel.
Õe tuba
Vaikseks kõik on kodus jäänud
Liiva mõõdab luitund kell
Sahvris viimne leivajäänus
Hiirtele näib jäävat veel
Istun keset tuba halli
Vihmamantel tilgub veest
Aknast sisse hämab päikest
Nukrus ujub vannivees
Seal ka roosiõied laotand
Käsi hoolas kellegi
Mitte mulle, seda tean vaid
Pole tuba minugi
Vaikseks sumbunud on elu
Õhkki seisatades heitleb
Iseenda kujutelma
Taban jälle seinakella
Aeg on närind seina augu
Krohvi pudenema pannud
Õlimaalilt laenand toone
Kuid ei sellest keegi hooli
Ootan, ootan, tean, et ootan
Oleks tore teada veel
Keda tege .....
Räsitud
Olen tulnud pika tee,
Olen tulnud läbi tule-vee,
Võidelnud ja üle elanud kõik see tee!
Võibolla istuks ja teeks ühe rohelise tee...
Vedanud ma olen taaka,
Ei kuulanud ma ühtki tarka,
Kuidas saab siis kuulata, kui süda käsib teisiti?
Oh see rinnus tuksuv asi, poleks Sind, oleks elu lill!
Siiski, võtan ühe viski ja põrutan otse orbiiti,
Kust edasi läheb elu normaalsesse biiti.
Kus minevik on minevik,
Ja tulevik on nagu maagiline videvik!
-Janek V.
Hinges igatsus ...
Kodulinna melu videvikku rauges,
teekäijad üksikud kiirustasid veel.
Öö vaikuses õrnu helbeid langes,
seal ridamisi sinu jäljed , jäid teel.
Läksid kauaks ei tagasi , saa tulla,
kodusoojus siin ootab igatsev hell.
Pillgi nukker pole kõlamas ta trall,
iga klahv kus sinu , südamele valla.
Kuis oodata nõnda aastaaegu,kuid,
kirju , täita luules terveid vihikuid.
Aeg kiirelt aastaid elulõnga koob,
ka kohtumise päeva ligemale toob.
Hansi!!!
unes või ilmsi
unes või uduselt ilmsi
kattis külmhigi silmi -
selga tõmmatud võrksärk
õmmeldud embleemist märk.
rannet soonimas verest purpurpunane kanüül -
sattusin siia paika nende lollide mõtete süül
majja kuhu on rajatud katkiste hingede asüül.
lävib mind inimeseks saamise kannatuste valu.
unes või uduselt ilmsi
-----------------------------------------------
ei suutnud sulgeda kogetud õudusfilmi ees silmi.
apelsini päikene
apelsini päikene pihus
mul taskusse ta mahub
südames valguse vihud
soojustavad mu's rahu.
üles visates koidik
kinni püüdes videvik
mälestustele hoidik
kus kirjas minevik.
su akna taha pool
äratuseks saadan
et hellus ja hool
õhtusse Su saadaks.
talveks sahtlisse panen
et külm liiga ei teeks
vabadusse uuesti lasen
kui voolamas kevadised
lumest sulanud veed.
Kokkupuutel kergelt reageeriv
Vihun ma riimi; pilguta silmi;
kirjutan stiili;liiguta lilli, kiiruga pikki;
Kaalikat; kanga punaseks maalimas;
Sikuta-Sikuta: Pinguta-Pinguta;
Liiguta liiguta; virvarri ministriks;
Sillutan-pillutan-kihutan terve miili;
Üle käte siin mindi; ülbed hääled;
Olematu teenindus ja tahavad tippi;
Problemaatika; Lahendan sõnade paariga;
karistan kui vassivad; salmistan kui nad rassivad;
Masinad ja ennast mitte kuigi harivad; laginal;
kogu see plagiaat praginal; õhukese kardina;
ampfiib ambaal mu põrand on lagi tal;
pimesiku meistriteos;Videvikus keegi Peol;
Helbi neid helbeid .....
Igas naises peidus nõida...
Lõpetades oma päeva,
oma olemust nüüd saavad
välja tuua nõiakesed
võluvad ja kaunikesed,
lastes ikka luual lendu,
nautides, mis neile andnud
öine kuu ja lõkke valgus,
videvikus alles algus,
nõidudes nii kõiki ära,
ole Sa siis noor vana,
igas naises peidus nõida,
keda täna näha võid Sa...
- Tarmo Selter -
Talvine jalutuskäik
Lumi sillerdab päikesele vastu
sammud krudisevad
talvisel teel
Lumest sellist kargust õhkab
ahmiks sisse veel ja veel
Väiksed kitsejäljed rajal
vahest kitsepojad omapäi
Söögisõime heina pandud
kitseema valvab seal
Kuusepuud kõik käbiehteis
paksud lumemütsid peas
Orav silkab puult puule
küll on rahus olla hea!
Videvik vargsi ligi hiilib
kuusirp taevas laiutab
Külm poeb sisse sõrmikuisse
varbaotsi näpistab
Nüüd võin vantsida ma koju
hoopis teise tujuga
Loodusel on paeluv võlu
Vaata vaid ja imesta!
Videviku Kirjaminut
Segane pea see mis valib:
Alati mõõdab mis on parim;
Arvab, et elu on tema omand;
Ja kõik oli tema otsustada;
Keda ta kohtas;kus ta ka kondas;
Kontrollida elu sai talle omaks;
Kuid taevast ta ei usu ja maad ei järgi;
Ainult asjad on millesse jätab ta jälgi;
Ei liiguta südant ega mõista ta meelt;
Sest väikseke ikka mõõdab teed;
Mis toimunud peas mis toimunud sees;
Kingitus igavikust taevalik mõistmine;
Maa peal kõndimist peab tavaliseks:
Kohtume lõpus nagu alguses;
Arusaam muundab su valguseks;
Lõppeb uhkus; aju saab puhkust;
Ei võta õppetunde kui mingit nuhtlu .....
Mure päkapiku pärast
Kätte on jõudnud videvik,
kus küll oled päkapikk?
Kas on lumehanged need,
mis kinni katavad su teed?
Või on regi läinud uppi
ja kingikotid laiali teel?
Tõttaksin sul' ruttu appi,
aga kinni tuisanud on teed.
Aknalaual mitu sussi,
ammu heegeldsin need,
vahel läks küll asi vussi,
kuid see ei muutnud minu meelt.
Öö juba piilub akna taga,
taevas särab valge kuu,
Mina ikkagi ei maga,
sest süda mul muretseb päkspiku pärast.
ajavoog
Miski ei suuda peatada ajavoogu
nagu jookseksime elust läbi
jättes maha vaid mälestuste varjud
ning tunnete kogumiku mällu.
Keda tundsid eile
ja pidasid sõbraks
tänaseks jäänud
nimi merest uhutud
meenutuste liival.
Peataks korra liivakella
keeraks tagurpidi aja
elaks läbi videvikust
igaviku mis endasse
lapseliku õnne toona
isekalt küsimata neelas.
Rea järel rida
Pean ma, panema tiheda, Pean ma, vabastama hinge ja,
Su nime nimetan, sügavuse pealiskaudsust kirjeldan,
liigendan, iga sõna mille lasen liiklema, vinged jah?
Arvad, et ma ise tean? Piinlemas, iga päev mil elu kiirendab,
ennast mööda minust kihutab lendavalt,
eeldan ka, ei suuda meeldida, iga rida sündimas imena,
sest kes ikka suudaks seda seedida, mida ma teenimas,
teerist taas, kuhu suunda pean minema, silmad sulen,
imestan, et jälle suunas kus lilleõies kasvamas viljana,
kaua otsustati mind piinata, sellest valust kiirgan Ta,
pealt hoitu silmata, kirjeldan, mis soovib vai .....
Tammetõrud
Tammetõrud on nii mõrud,
parem hakkan voolima,
tõrudest loomi vorpima,
muist jätan notsudele ka.
Tikukarbi võtan ette,
väävlitest kõik puhastan,
sest tammetõrudest, kui meisterdama hakkan,
ma tuletikke kasutan.
Tikkudest teen kopliaia laia,
tammetõrudest teen lehmakarja.
Kastanitest puudu tuleb veel,
neid toon juurde kastani alleelt.
Nüüd mul naasklit läheb vaja,
naaskliga hea auke teha,
et augus püsti püsiks tikk,
tikk ei tohi olla liialt pikk.
Kätte on jõudnud videvik,
tõrudest loomade rivi õige pikk.
Sarvedeks ja sabadeks on neil tikk.
Mina ise .....
Purpurpunane närbunud süda
Küünlaleek kuivanud roosilehtede kõrval
just kui sina mu närbunud südame ees. Purpurpunane kuivanud veri just nagu pleekinud tikitud linik. Selles päikeseta päevas ja kuuvalguseta ööl.
Kestab lõputu videvik, minu südame ees, mille küünal on lõplikult kustund.
Suveöö kirg
Suveöö sumedad lõhnad, sirtsude nõiutud mäng.
Põgenen kaugele ära, nipernaadilik perutav hing.
Suplen alasti sügavas meres, tähitu taeva all.
Sina mu suvest kirgas,kiratsev arm.
Liiva elevandiluust luidete vahel.
Luidja ranna sõmedal videvikukarvaliival.
Sinu põgus puudutus minu tulikuumal, võbeleval kehal.
Jäi helendama rästikuhammustusena.
Lasin selle hetke talletada loojuva päikesekuma igavesse raami. Sooja suveõhtu sirtsu laulu sisse. Luidja ranna iga liivatera sügavasse põue.