Milline viha maailma rahvaste vastu... Milline raev inimesel inimese vastu... Viha põletab seest ja väljast, kuhu see inimkond niimoodi jõuab?
Viha külvab vaid enda hukku, määrab sedasi katastroofilise lõpu Ei tee see seda, mida loodad, pigem viib ära kõik su sõbrad
ei anna rahu käele kritseldatud tahud mis peidavad endis mure lõpmatu pimedus mis peletab saabuva päikse ja Sinu naeratus mu maailmas nii väikses
keegi mind ei murra keegi mind ei tulista pisike lootus pisarates sulistab tahan olla poodud sisimas loodud millekski millest ei unista
Ma vihkan kui ma komistan, siis ma kõvalt põmistan. Täitsa vihaseks ma saan, valjult karjun siis ma ka.
-
Hoolisin su'st enne ja hoolin sinust nüüd. Mu hoolimist ei peata su vihkamisepüüd. Tavaelu tuumaseen pudistas need eosed... Mina ainult luua saan ellujäämisseosed. /Mari*Uri/
Mida naised.,......minul teile öelda on… No kui ütlen… ärge pidage siis viha… Printsiks ise tuleb suudelda teil konn… Ja lõpuks loota…et see tekitab ka iha…
...ainult häbi ja süütunne panevad relvad vaikima... ...viha ja raev, südamele koormaks on...
Kannataja silmad on pisaraid täis Kannatuste karikas ei saa iial täis Kannataja meel on raske kui tina Kannataja ei tunne enda hinges viha Vahest kurbus murrab kannatuse maha
Mehed on teisest ainest mehed on aherainest naine näeb selles ainest millest kasvatab naise. Mehed on mustast lehast kasvavast puuviljaoksast lendulastud ohakast värskest kasevihast.
Meil tunnetest tihti on puudu Ning elu täis põlgust ja viha Sa seisad kaldal kuid mõtted On kauguses taevases sinas.
Õnn, aeg, armastus- neid ma vajan. Viha, kurjus, nutt- neid ma ei taha. Kõrgus, pimedus, üksindus- neid ma kardan. I.R.