Sõnale viha leiti 313 luuletust
Hea uudis
Kas tead kui kurb ma olin hommikul
kui lugesin seda uudist
Mis mõttes teid saadetakse välja?
sa oled mu sõber ju
Värdjas valitsus on meil
vähemalt siis arvasin ma nii
Kuidas nad midagi teha ei saa?
Mul oli tundides raske keskenduda,
sest mõtlesin koguaeg sulle
Ma ei suuda elada enam sinuta.
Kuid kui ma hakkasin koju minema
tuli rõõmustav uudis
te jääte eestisse
sa ei tea kui hea meel mul oli.
see oli lihtsalt selle aasta parim uudis.
Sain aru,
et valitsus ei olegi nii värdjas,
vähemalt mitte kõik nende seast-
Kuid kõik ei ole ühel meelel
lugedes komentaare .....
Tunne, mida ei mäleta..
Kui sinu südames ja hinges on vaba ruumi vihale!
Siis tea, et see on ära võetud paigast, kus peaks olema armastus.
Süda ja hing ei soovi enda sisse tühja kohta,
aga nad ei saa takistada tärganud isekaid ego tundeid,
mis pimestades tapavad tõelise ILU sinu sees!
Iga kõige väiksem viha tunne on jäätunud
ja kaotatud armastuse mälestus…
Inimhinge üksildases tühjuses…
22.03.2016
Elu Tänapäeval.
Tänavatel vastu
vaatab viletsus,
iga mööduja silmis
helgib haletsus.
Maailm täis viha
ja salvamist,
tahavad raha
ja halvamist.
Ihates kogu võimu
andes tagasi vaid sõimu.
Kadedus hinges,
silmnähtav muutus nii kole,
raha kui jumal,
maailma selleta pole?
Tänapäeva naisi ja mehi,
vaadates ehmun,
kui palju teesklevaid kehi,
kellele nüüd liiga tehtud?
Kas tõesti tahavad inimesed
elada maailmas,
kus pole rahu?
Kõike võib ju mõelda,
kuid valu,
seda ükski inimene kaua
ei talu,
siiski nii palju on öelda.
Me ei ole ju asjad,
vaid lihtsad inimesed, .....
Kuidas mul läheb?
Tunnen, et olen midagi valesti teinud
Pole isegi Temalt vabandust palund
Lauseread olid hingest tulnud mõtted
Kuid kas olid need alatud võtted?
Tahtsin Talle mõtteavaldustega heameelt teha
Vähemalt ei peegeldanud antud kiri viha
Kas peaksin oma mõtted võtma tagasi?
Ja edaspidi olema nendel teemadel vagusi
Praegu pole ma suuteline mõtlema muule
Nagu näha on valmimas peagi luule
Millegi pärast on sisemaailmas mul endiselt raske
Kas olen liiga palju vastu võtnud riske?
Miks pole ma lahti saanud pingest?
Mõtted Temast olid tulnud ju siiralt hingest
Enam pole tarvis .....
Sa pole mulle midagi
Sa solvasid mind,
see ei teinud haiget,
kuid ma ei solva sind,
ei näe mõtet, õiget.
Loodan et oled nüüd rõõmsam,
sul meeleolu võimsam,
sest rikkusid minu oma,
aga mul on ükstapuha.
Küll ükskord vitsad peksavad,
sinu solvangud maksavad.
Kui teinekord satud hätta,
siis pole hullu sind sinna jätta.
Ära imesta kui ei tee sust välja,
sest vabandada sul on liiga hilja.
Nii et pööran sulle lihtsalt selja..
Mis on see.. armastusega seonduv
Ütle, ütle veel naine mulle, mis on see armastus?
Mis mul hingel ammu kripeldab.
On see salapärane viirastus,
mis valus on ja see, see nii nii hingel valutab.
Anna andeks kõik mu vead,
selles elus mis tehtud saivad.
Need kummitavad ja sain need seltskonnast sead,
ning unenägudes kummitamas tihti mul käivad.
Ütle, ütle mees, mis on see truudus,
mis enamusi nii armukadedaks teeb?
On see teise naisega, see magus suudlus,
või viha, mis sellest tulenevalt potis keeb?
Need pikad teed, mis ammu said sinuga käidud,
On need möödas, või on need unistustes kinni.
Sinuga .....
HIRM MAAILMA EES
MAAILMAS HEADUS ON KEERATUD LUKKU
LAHTI PÄÄSTETUD VIHA JA RAEV
LAPSE SILMADKI PÕLGLIKULT VAATAVAD NUKKU
TÃœHINE TUNDUB TAL HOOLITSUS, VAEV
RAHVASTE RAEVU EI SUUDA MA PIIRATA
PÜÜAN LASTELE HEADUST VAID ANDA
KA RÕÕMU JA TEADMISI JAGADES HIILATA
VÕTAN MURED NEILT ENESE KANDA
SUUREKS SAADES EHK MÕNIGI HAKKAB
HEADUST, HOOLIVUST TEISTELE JAGAMA
KUI PISUTKI KURJUSEST MAAILMAS LAKKAB
VÕIB LAPS MINNA HIRMUTA MAGAMA
Kirikukell
Pühapäeva hilishommikul
haigutad sa,
Öised kuivad veinid suud pannud
maigutama.
Käe tema ümber veel kindlamalt
paigutad ja
kuuled kuis kutsub ja nõudlikult
kaigub taamal
Kirikukell
Sa taas oled patune.
Ei suuda lahkuda,
Viibiks veel natuke.
Kätt veel hoida ümber ta piha
Ta on ju ingel
Ei kaasne siis ka jumala viha.
Keelatud õndsuses kokku võib kasvada.
Varvastest pealaeni huultega
kasta ja
Kuigi ta magab veel, suudlustes
vastab ja
võimatu tundub nüüd lahti tast lasta. Taas
Kirikukell...
-Tiina Nuum-
Odüsseia aastad
Vist enam pole paslik öelda „ma ju nõnna nuur“
Ma juba kümme aastat olen olnud täitsa suur
täiskasvamiseks ikka pole valmis
Ma elu mõtet näinud ühes, kolmandas ja muus
refrään ehk jäänud samaks, aga salm on aina uus
Suur hulk kaasautoreid neid aastaid salmis
Jah, see on meie põlvkond
tal veri vemmeldab
kes ise ka ei tea
kas tasub nõnda tõmmelda
Jah, tal kortsus ülikond
globaalselt pendeldab
ja lugupeetud hallpea
hulguseks ta tembeldab
Nojah, me tahaks kunagi
Ka kõrgel lennelda
Ja näha koidupunagi
Kuid enne me ei saa .....
Teater
Elu
nagu sõnadeta maal
poolkaares amfiteater
milles pole ühtki rida
vaid lava
ümber piirab rõkkav saal
sel ootad
valmistud ja ootad
ei-tea-mida
Leib söödud
vist jäi määrimata või
uni pakub kooke-jooke paremaid
käeulatusse veeretada võib
küll võimeid varemaid
kuid narriks teeb
ja kuningaks
jah paljalt kuningaks
ka see
Naer naljaks
sees keeb katel vihasem
triipkoodidest pead lugema
su saatust
tagasi pugema, kus koib
maitseb lihasem
et jätkuda saaks
tõotatud
kolm vaatust
Jälg jäetud
kera keerand uue pale
valgus haarab fookusesse teised
suur va .....
.
Kui meri tuleks randa,
kas ka kalad siis temaga?
Kas tuleks ta sammus või tormijooksul ruttaks
ja purustaks mandrimaa?
Mis näeks me seal vees,
kas oleks ta sõber või vaenu endas kannaks?
Mis ootaks teda siin ees,
kui kaugele merd kanda nii annaks?
Kas meri saaks maaks või kaoks ta üldse?
Kas elaks ta siin või tagasi tahaks?
Ta näeks me maad, me loodust ja õitse,
Siia tuleks, et näha me mandrimaad
Mis ajab merd randa,
ei rahus olla saa?
On meil temale midagi anda,
mis vihast ta rahustaks?
Kui meri tuleks randa,
ka kalad siis temaga.
Sest kodu su õhk, su sü .....
Valu ilu
Palun ära jäta mind,
Ära eales unusta.
Armastan nii väga sind,
Sinust eal ma üle saa.
Igatsus on justkui tappev,
Armastus nii haiget teeb.
Osa minust on nii vapper,
Kuid südames mul viha keep.
Vajan ainult sinu luba,
Et olla koos: Sina ja Mina.
Aga tõesti aitab juba,
Tahan jälle olla Mina.
Sinule
Sinu säravad silmad,
on justkui armasus.
See soe kallistus,
ning õrn puudutus.
Viimane suudlus,
oli kui kirg.
See esimene musi,
oli nii magus.
Sa oled nii hooliv,
ning nii truu.
Sul on hea lõhn,
mis hävitab mu viha.
See viimane kohtumine,
jääb mulle kiindumuseks
Mitu südant
Olen kaotand mitu südant
oma teel.
Olen võitnud mitu südant,
rohkem veel.
Olen kaugusesse vaadand
lähedalt.
Olen igatsuselaule laulnud
kähedalt.
Olen kilde kokku korjand,
purustand.
Olen kurja meeles pidand,
unustand.
Olen kerjust lohutanud,
teinud pai.
Olen vaenlast hellitanud,
kuni sai.
Olen vihanud ja neednud,
parastand.
Olen petnud, valet vandund,
varastand.
Olen pooli tervendanud, tervet
poolitand.
Olen valgust varjutanud, varje
koolitand.
Olen olnud elav surnu,
hingetu.
Olen olnud voolav õnn,
hirmpidetu.
Olen olnud peal ja kohal,
üleval,
servas, keske .....
Kalleim ravim
Ühel suvepäeval mu pilk jooksis su ilu karile,
kiilus kinni kui uks, mis enam kunagi ei avane.
Jälgides sind nagu tummahammas, seistes keset teed,
minust möödusid minutid või hoopis tunnid olid need?
Ei tea, ma üldse ei mõista, mis minuga toimus,
alles loidu eel reaalsus koitis ja mu pea toibus.
Tundsin taas valu, mis sind nähes olematusesse taandus,
nüüd kui rändtirtsu parv viljale ,mu hingele, ta maandus.
Kuidas tiirlevad probleemid ümber mu pea, kui raisakotkad nad nokkimas mu masendusest kõdunenud liha,
varsti, üsna varsti, kui nad lõpetavad oma sööamaa .....
Sõjatandri punane vaip
Ma tunnen valu, kuid mul ei ole enam mõtet karjuda,
nende lendavate pommikildude eest meeleheitlikult varjuda.
Laiba lehk lämmatab hinge ja mitte keegi mu valu karjeid kuule,
enam ei saa ma iial enda kaunist naist suudelda ta magusale suule.
Mu suus on pritsinud pori ja vere segune maik,
vasaku jala asemel on vere ja muda maaliline laik.
See mille peal rooman ei ole maa, vaid mu vendade laibad,
nad on kõik auklikud, lõhki rebitud kui viledad kaltsuvaibad.
Ma tunnen laiba lehka ja põlenud naha haisu,
mu sees viha pulbitse ja tapahimu vaid paisu.
Ma kuulen tankide là .....
Mälestuste allikas
Istun mornilt mõtete metsas, mälestuste allika äärel,
näen sinikaid ja vere plekke, enda tuimaks jäänud jala säärel.
Mu katkised jalad, mind enam siit ära ei kanna,
mulle mitte miski enam paranemise lootust ei anna.
Inimene, kelle pärast jooksen verd, ta on mureta,
kuid mina vindun ja olen mure sääskede pureda.
Kuu peegeldab ta nägu, sillerdab temast allika pind,
puruks rusutud kurbusest on mu rauge rind.
Vileda tuule keerutav hingus,
ta nime mu kõrva vingus.
Kunagi ammu, ta ilusad pruunid silmad,
muutsid ilusaks mu kõige tormisemad ilmad.
Kunagi ammu, .....