Sõnale vihm leiti 592 luuletust
Ja lõpuks ta tuleb-Vihm
Täna suves on pilli palju,
vihmapilved laulavad,
loodus küsib juua palju,
päästa tuleb pisimgi taim.
Vihmast suve nägu ei muutu,
tuju pahuraks ei tee,
looduses nõnda ette nähtud,
valla päästa vihmaveed.
Värsket loodust hea on kaeda,
olla selle keskelgi,
rõõmustada. rõõmu tunda,
et taevas vihma jagub veel.
Küll see päike jälle särab,
kuumalt taevas naeratab,
terve suvi avatud on õnnevärav-
Astu aga sisse ja osa sest saa!
Vihm
Vihm on võtnud enda alla
kogu taevalaotuse,
kapast aina vihma kallab,
varjates kuldse päikese.
Terve päev on vihma päralt,
ladistab ja ladistab,
aga minul nägu särab,
vihm ju loodust puhastab.
Kõigil meil on vahest hetki,
kus hing igatseb ja süda kurb on,
siis nutuvõru suu peale laskub
ja pisaraisse silmad upuvad.
Kuid siiski pärast vihma paistab päike,
missest, et vihm on visa minema.
Taas päike särama lööb jälle,
saadab kuldse läike üle kogu maa.
Vihm
Vihmapiisa niiske pale
niisutamas maid,
kuhu ühtki piiska pole
tulnud nädalaid,
luues eluks pisikese
võimaluse uue,
õie imekaunikese
loomas meie õue.
Vihm on veri mullapinnal,
hingetõmme taime sees,
vihmavesi voolab sinna,
kus on kuivus pinnases,
imendudes juurikates,
luues kasvujõudu,
taimedes ja puude okstes
meile värsket õhku.
- Tarmo Selter -
2022
Vihm sajab üles
Vihm sajab üles
jääb üles
ja alla ei tule
ei tule. Mida iganes teed ta sajab üles.
Terava tipuga tilgad
ojad ja lõpuks ka joad suunduvad üles.
Nuta või naera,
palveta, loitsi või nea,
nad suunduvad üles, need veed
viimse tilgani,
sest taevane keeris, mis kord juba avatud,
ei sulgu.
Meil ei jää muud midagi üle,
kui jääda alla,
kui jääda sellele vihmale alla.
Meil ei jää muud midagi üle,
kui jääda vihma kätte,
et lõpetada alustatut
ja siis lõpetada seda, mis on juba lõppenud.
Vihm ja Tuli
Kui igatsus oleks vihm,
siis upuksin vetevoogudes
upuks kuni enam ei tea kus taevas või maa
Kui valu oleks tuli,
siis põleksin tulekeeristes
põleks kuni pöörlev tuhk alles vaid
On võõras selline igatsus või valu
Ei ole uppunud vetevoogudes
Tuhaks pole varem põlenud ma
Olin kui jää,
jää mis külmetas mu südant
kuis hävitas kõik mu ümber
Tulekeeristes sulanud on jää
vihmaga ühte on liitunud see
kadunud vetevoogudesse
Kuid ei lõpe vihm ei tuli
mis sest et sulanud on jää
igavesti kestab .....
Butša vihm
Arvasin, et mu silmad lugenud lõike
arvasin, et mu kõrvad kuulnud kõike
kui rahvas vääritu saatuse all
neid ümbritseb tulevall;
surmal on oma enda väärikus
ainult inimeses on see ohtlikus
ahnus ja võidujanu
mis tabab noori ja vanu;
ning selles linnas
kurjus hingesid piinas
langevad metallist sademed
ja maanduvad lõhkekübemed;
sina, Sergei Lavrov, jää vait
TÜRA, su valetamine pole mingi võit
välisminister paska määrib
minu nimekirjas oled, kes atendaati väärib;
Putin ja su vajadused
punase impeeriumi unistused
võviad mul mune lakkuda
ja sügavale .....
Vihm
Edevus, su tegelus, mu ees kõik nad vedeldund,
ajud pärsitult, päris hull, läbi närinud,
need pärdikud vaid mänginud- reaalsust ei väärinud,
hing käärinult, taga ajasid vaid sääri ju,
teesklesid väärikust, äriks sai ligimesi kattev muld,
ähib ja sügavamale end mähib- palumatta andestust,
timuka kirves justkui inglid taevast langenud,
see aju rakendus, möödus kasutult, paadunult,
õiges suunas iial ei sammunud, sõnad ei haakunud,
mõistus ei taastunud, ütles, et on vaba...
kui manipulatsioonile oli allunud, armetu!
Ma kisendan oma veritsevate kopsude põhjast .....
Sa mu eesti ilm
Sa oled eesti ilm
ma eesti mees
keskpäeval päike
õhtul silmad vees
Kuusillerdusest jõel
saab möirgav raju
mind rebid tükkideks
mu tundekortermaju
Su pilved lõhuvad
mu pilvelõhkujaid
hetk hiljem armulik
see oli tuju vaid
Sa nõuad vastuseid
kas meeldid- ei või jah
et miks ma mõtlen
siis käiksin põrgu kah
Kuid mina mõtlen
pikalt pikalt pikalt
mis tahan ootan loodan
selt tormikeeruplikalt
Nii vaatan vaatlen hindan
armas nagu
ma juba seadsin sõnad
uus ilme- seni nägematu nägu
Sa raevutsed ja paitad
surmkindlaid vastuseid
hell käsi karmilt pigi .....
üks ilus mõte
suve soojad vihmad
pesevad marjatarnadelt sõidutee tolmu
töötegijate palgeilt soolase higi
pargipinkidelt jäätiseplekid
katusekamber kui seitsmes taevas
kus kuulata vihmapiiskade tormakat kohtumist katuseplekiga
on tunne et nii jääbki
ja ei ole siin maailmas rohkem halba
kui see suvekleidi vettinud saba
laperdamas vastu sääri
sajaga kui sajus üle õue jooksid
et võtta vastu see vihma poolt kingitud jõudehetk
Rõõmus vihmapilvekene
Vihmapilvekene väike
teeb rõõmsalt oma käike
oma kastekannust ta
kallab märjaks kogu maa
Vihmapilvekene väike
rõõmupisarate sees
värskendab ja kastab lilli
loodusele rõõmu teeb.
Vihmapilvekene väike
krabistab vihma aknale
vihmakrabin ei tee haiget
suigutab tasa unele
Koos vihmaga
Koos vihmaga ma nutujoru ajan
ei taha üksi olla vihma ajal,
tunne kurb mind valdab kogu aja,
kurbi mõtteid aina juurde sajab.
Üht päikesekiirt kõrvale oleks mul vaja,
kel silmis sära, sära jagada tahab,
siis vihm las kallab
ei temaga kaasa lähe enam
ja ilmaelugi on siis palju kenam.
Süda ikka kurvastada tahab,
hing nutta, kui väljas sajab,
kuid päike vihma ära ajab
ja taas päikesekiir mu südamel särab.
Vihmasajus
Vihmasajuski võib näha ilu,
igas piisas peitub eriline võlu.
Ilu on helkival piisal, mis pakataval pungal,
piiskadel,
mis sillerdavad päikeses,
nii ilus vaadata on.
Vihmavarju alla peidetud mõtteid
vahel hea on vihmasajuga jagada.
Puhastatud saada,
hing ja süda korraga.
Kevad on ilus igal ajal
Ilm meie tuju mõjutab,
meeleolu üles- alla kõigutab.
Päikesel ei sära silm,
hing on kurb ja süda hell,
vihm silmist rõõmu uhtunud on ära.
Vihmast rõõmu tunneb loodus,
ta puhtamaks ja uuemaks saab.
Sellele mõeldes
kurbus hingest kaob sootuks
ja süda rõõmust rõkkama hakkab
kui linnukesel oksa peal.
Mis see siis oli tookord
See tunne kuidas on istuda künkal
tundmata küngast
selle märga heina
oma istmiku all
tajuda kuidas palav päike
ei paista mu peale
kuidas langev vihm
sajab minust mööda
kuidas kontideni pugev külm
ei puutu mind
See polekski nagu mu asi
või pole mina maailma
Millalgi pean seisma sellega vastamisi
endale silma vaatama
ja küsima
mis see siis tookord oli
Mismoodi ma muidu seletaksin
oma lastele
misasi on päike
ja kuidas see meid elus hoiab
misasi on vihm
mis põhjusel see sajab
mis on künka mõte kõige selle keskel
ja et milleks on meile vaja
luuüdini .....
Rahulolematu
Tunnen kevadpungamõlkeid
tädi eLli luulelohus
kõlab kirkaid naerukõlkeid
homses praegu külmund rohus
Täditt alatasa vaevab
oleluse rõske raskus
äraolemises kaevab
sobrab tuleviku taskus
Närib hiirekõrvaootus
järve jäässe hilju augu
leiab unenägude seest sootuks
vastselt tärganud küüslaugu
Kahetsuse kaim on kange
suvi sõrmed ulatab
tunded säetud talihange
puhtaks poriks sulatab
Suve põhja hetkesoojust
surub sügisesse lumme
vihmailud saanud hoo just
hüüab talve vaikseid samme
Kalla armastuse viirust
kõrtsmik veel üks pilgen toober
kümme k .....