Sõnale vihm leiti 664 luuletust (top)
Jõulud tulevad valged ja lumega
Alles see oli, kui lumi säras
ja valge lumevaip kattis maad.
Kuused olid üleni paksus lumes,
kuuserõõmu koju tõi jõulusaan.
Nüüd vihmapisarates maa,
tuju on veidi nullis ka.
Ei kogu rõõm saa veel kaduda,
sest jõulud tulevad valged ja lumega.
Pung
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Ootab aega.
Öö oleks heldem.
Ootab aega.
Ümbrus siis helgem.
Ootab tuulesid,
suundadelt uutelt.
Ootab tuulesid,
pehmemaid puutelt.
Ootab vihmasid,
mis oleks lahked.
Ootab vihmasid,
mis poleks tahked.
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Imeline kevad
Puudel õiepungad kissitavad silmi,
ere päike kiiri pillutab.
Samblasülle kukkund vihmapilvi,
vihmaussid mullas sügaval.
Kevadtuuled õõtsuvad,
vaikne on metsamüha.
Meri tasa lainetab
laineharjal näkineid magab.
Kevad oma võluga
aina meelitab.
Minus miskit pakatab,
hing lööb õitsema.
Ilus Eesti
Nii kaunis oled Eesti
need rohelised laiuvad niidud
tuisud mis tuulest viidud
igatsust täis rabad ja sood
rõõmsad kevadised vihmahood
hell võid olla kui suvepäike
või hoopis karm kuis sügisäike
iidsed metsad mis saladusi peidavad
järved ning jõed mis igavikku voolavad
ilus oled nagu kevad kes tärkab
kui iga aasta jälle ärkad
KEVAD TULEB
KEVAD TASA KOPUTAB
VIHM PÄIKSESILMAD LOPUTAB
SIIS LUMEMEMM REISIMA LÄHEB
ÖÖ TAEVASSE RIPUTAB TÄHED
TUULEKE KEVADE LÕHNA KANNAB
PÄIKE SOOJUST JUURDE ANNAB
LUMEHANGEDEST TEKKINUD OJAD
OKSTEL PAJUKASSIPOJAD
SINILILL ÄRKAB JA PILGUTAB SILMA
KARUPOEG UUDISTAB KEVADIST ILMA
AIAS VILISTAB KULDNOKAPAAR
ÕHUS LIBLIKA LENNUKAAR
Suvi kestab edasi
Ära ütle, et suvi läbi sai,
sest mu meel on veel lusti ja rõõmu täis,
hinges ja südames on ruumi veel
ja suve nautimine alles poolel teel.
Ära ütle, et sügis kiire on tulema,
muidu hakkab mus miskit närbuma,
mu igatsev meel hakkab mässama,
mis võrdne oleks tormituultega.
Ei tähenda üks vihmapilv midagi,
sest suvel ongi ju sedasi,
et päikest ja vihma on vaheldi
ja suvi kestab ikka edasi.
Siis, kui sa läksid...
VIHM VIBUTAB SÕRMI
JA KÜLM KAUNISTAB NEID
MUST HETK MINUS ENDAS
ÜMBER HELEDAID TEID
ÜHEL TEEKÄÄNUL SILMAN SU SELGA
LUMES TAMMUMISJÄLJED ON MAAS
HING AGOONIAS MUL VÄÄNLEB
SÜDAMES KATKINE KLAAS
PALVESSE KÄED OLEN PANNUD
LAPSESILMADE REBESTAV HETK
LUMMETUISANUD TEERAJA ÄÄRES
TAJUN - ALGAB UUS ELURETK
Mida tunneb väike koerake
Mida tunneb väike koerake
haugub iga krõbina peale
Ukse peal klähvib veidike,
siis vudinal jookseb sülle
Mida kuuleb väike koerake
haugub iga krõbina peale
Enda ümber tiirutab veidike,
siis vudistab aseme peale
Mida kardab väike koerake
haugub iga vihmasagara peale
Ukse peal klähvib veidike,
hirmujudinad tulevad peale
KIRG
MA PÜÜAN SINU KUTSUVAT PILKU
ENT SAMAS PÕGENEN SU EEST
VIHM TRUMMELDAB AKNAL
JA ASFALT LÄIGATAB VEEST
MU KÄSI VARGSI SINU PIHKU POEB
TUNNEN SURVET SÕRMEDE ALL
END SINU VASTU SURUDES
MU ÕLULT PUDENEB SALL
SUU OTSIB IHARALT HUULI
ÕHK VÄRELEB KIREST ME SEES
NAGU SÜGISLEHT LANGEMAS TUULDE
MA OLEN JU NAINE - SA MEES
Kui see sügis kestaks veel
Kui see sügis kestaks veel
ja lehed langeksid mu teel
Rändlinde teele saadaksin
neile järele vaataksin
vihmapilvi pillima sunniksin
Kui see sügis kestaks veel
ja härdaks muutuks minu
meel
Kauaks end sügisrüppe
peidaksin
Kõik muremõtted peast
heidaksin
Kui see sügis kestaks veel...
üks ilus mõte
suve soojad vihmad
pesevad marjatarnadelt sõidutee tolmu
töötegijate palgeilt soolase higi
pargipinkidelt jäätiseplekid
katusekamber kui seitsmes taevas
kus kuulata vihmapiiskade tormakat kohtumist katuseplekiga
on tunne et nii jääbki
ja ei ole siin maailmas rohkem halba
kui see suvekleidi vettinud saba
laperdamas vastu sääri
sajaga kui sajus üle õue jooksid
et võtta vastu see vihma poolt kingitud jõudehetk