Sõnale vihm leiti 666 luuletust
Tasuta jõusaal
Mina mitte sallima lauatööd
mina sallima õues elama
mina teadma mis kräppi sa sööd
mil mina palju putru neelama;
sest see on parim toit hommikul
ma olema palju liikvel teedel
see elu metslasel loomulikul
kes tõstma raskusi objektidel;
sest lauas passida kui orjapidamine
muutud zombiks paberi või ekraani ees
suur rutiin ja vaimne nõrkus istumine
selle all kannatab nii naine ja mees;
saama oma spordi katuse alt väljas
liikuv keha saab tasuta jõusaali
sajab vihma, lund ent mu ihu paljas
oma ellu 4 seina ei maali;
tõsta kive, puitu ja plastikut
ning alati liik .....
tankasid triiki täis klaas
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii kuid nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
kui Sa mind suudleks
hing avaneks luulele
õieks muutuks me
palavikus huultel arm
kaoks päevast sootuks aeg karm
tsüklist „Poisiiga“
kaks sina täna
mu päevas üks ülal ja
teine järve vees
nii sügav puhas ulbib
õhtuni meel nende sees
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
koltuva kase
otsas vares kraaksatas
uuesti vaikus
harv nukk .....
ava(n) ise hetki
valgeneb juba
varese kraaksumine
lõhub vaikuse
*
ülased vihmas
raskete piiskade eest
pead ära on keerand
*
huikab Pikksaares
äkki händkakk märtsiöös
sellest võpatad
*
mäe taga põllul
lõoke õhus lõõritab
puhtevalguses
*
laiali taeva
all kõikjale laotub rõõm
möödunud talvest
*
päikeseloojang
teeäärsel männitüvel
saabumas õhtu
*
hämarust kuulad
krabisedes pojengilt
kukkus õieleht
Juuni
XXIX
Talvine rüü
nii aukus ja tume,
viimaks ometi, nüüd
asendunud suvega - kui sume.
Pead tõstmas suvepeod,
vihmaga kodadesse poevad teod.
Kõlamas kilked ja naer
lõpuks kasutuses
päevi näinud aer.
Tunded on leekimas,
käes, viimaks ometi, suvi!
mütsid pleekimas,
kuid õnneks läin'd on lumi.
SHOPIN SPRING WALTZ kuulates
Su sõrmede all
klaveril klahvid loobunud on
nootidest paberil
linnuparvena mere ääres
nüüd tõusevad lendu
üleval õhus kokku saavad
päikese kuldseks vihmaks
lillel lahti läks üleni õis
nukust liblikas sündinud
kuivatab tiibu
mets hakkas lehtima
mina vist jäängi
päevade lõpuni püüdma
helide aukudes võrku üksnes
aja käes külmetavaid sõnu
Järjekordne luuletus sinust
Seisan su ees,
süda klopib sees.
Olen ütlemas laused,
mida kahetsen lõpuni.
Väljamõelduid valesid sulle räägin,
neid üle kordan, et usuksid.
Mind tead läbi ja lõhki
nagu kõikvõimalik kõiketeadja.
Oleksid mind nagu lahti lõiganud
ja mu sisemust lugenud.
Mu ebakindlusi pähe õppisid
ja neid likvideerida proovisid.
Mind uskuma jäid
ja jätsid mu sinna.
Vihma hakkas sadama
ja pisarad langesid.
Uskuma jäin,
et mind teadsid.
Kõnnin rannal paljajalu juuksed lehvimas tuules.Vesi jahutab väsinud jalgu kõrvus lainete kohinat kuulen. Pikast teekonnast jalad on väsind soengust salgud välja on vajund, sa ütled,et armastad mind kuid ma ikkagi vihkamist tajun. Sinu silmad mind jälgivad rannal käivad üle mu näost ja kehast nagu süükoormat kaasas ma kannan ja ei oska sest vabaneda. Järsku tõuseb suur tuuleiil viib kaasa mu patsikummi,võta mind kaasa siit,mu elus on täielik ummik. Tuul metsikult peksab mu juukseid,vihm piitsutab patuse keha,keegi ei kuule mu nuukseid,ei saatust saa ette näha. Sa tuled ja .....
— LiismariisCreedence Clearwater Revival - Who'll Stop The Rain
Nii kaua, kui ma mäletan, on vihma sadanud
Saladuslikud pilved valavad segadust maa peale
Head mehed, läbi aegade, on püüdnud päikest leida
Ja ma mõtlen, ikka mõtlen, kes peatab vihma
Läksin Virginiasse tormi eest varju otsima
Haaratud muinasjuttu, vaatasin, kuidas torn kasvas
Viisaastakuplaanid ja uued suunad mähitud kuldsete kettidega
Ja ma mõtlen, ikka mõtlen, kes peatab vihma
Kuulsime lauljaid mängimas, kuidas hüüdsime veel
Rahvas tormas kokku, püüdes sedasi end soojas hoida
Sellegipoolest sadas, langedes minu kõrvadele
Ja ma mõtlen, ikka mõtlen, kes peat .....
kuuvalgus granaatõunte õitsemise ajal
kui öise tähe kauge valgus
jääb igavesti saatma
Sind mu arm samamoodi
nagu pilvi vihm suveõisi
sumisevad mesilased
vett kallaste vahel kuppudes jõgi
Hispaania palavuses
oliivipuu tuhande aastane vari
mägedest alla tulev
higist lõhnav määgiv lambakari
steppides tulpide õitsemine
sinise taeva all silmapiirini
kuu valgus Türgi mägikülades
granaatõunte õitsemise ajal
hing mida näha aeg-ajalt vajab
Selle aasta essa lumi
Eile lõpuks sadas lund
millest näinud und
essa kord see aasta
ja polnudki vihma - saasta;
ilmataadil kusehäda läbi
mille üle tundnud häbi
et suvel seda alla
soristas
nüüd sügisel mahedusega leevendas;
isegi pajutibud juba lahti
pidanud ka ma rohelusele vahti
mille pungad lehtpuudel olemas
nagu uus kevad algamas;
AHHHA - aga vat tali tuleb
kevadelootus ullikestel sureb
sest essa lumi maas
sellega olin seda lullat alustamas;
FAKT: vihm on kui kusi
ning ka muud nähud on täis üllatusi
nt. kui helbed maha sajavad
siis inglid ilmataadiga pihku taovad;
v .....
Lapsevanema armastus
Sa minu päike,
Sa minu vihm,
mu silmaläige,
olles õnnelik.
Sa minu taevas,
mis tähti täis,
ööst pilvelaevas
kuu üle käis.
Sa minu lootus,
mu õnnehing,
mu ellu saatus
on toonud Sind.
Sa minu elu,
mu hingerõõm,
mu naer ja valu,
mu elutöö.
Sind hoian hinges
ja südames,
nii kaua kui veel
ma eluteel.
- Tarmo Selter -
2022
Mu peas on terve maailm
Mu peas on terve maailm, mida keegi ei näe.
Ma oskan varjata seda, mis mul mõtteis.
Välja olen mõelnud terve maailma, mis eksisteerib vaid mu peas.
Keegi ei näe, keegi ei tea.
See maailm pole püsiv, ta muutub ja kasvab koos minuga, ta on minu hästi hoitud saladus. Ta paistab väike, kuid minu jaoks on ta kõik.
Mu peas on paik, kus saan endiselt tunda lapselikke rõõme.
Või kasvada vanaks, olles ise veel noor.
Ses maailmas on unistused reaalsus ja reaalsus unustatud.
Päris elu käib siiski minuga kaasas,
tusase tujuga on sealgi torm.
See on aga okei,
Sest lill .....
mu hullud sõbrad
aastaid elanuksin
justkui teistsuguses ilmas
kus luule viinana
mida sai joodud mitte vähe
hakkas pähe neid siiski oli
suus riime maitsvaid
hulle sõpru neist siiani
hoovab päeva puhtust ja õrnust
me teame seob meid surmani kokku
sõnaga sõrmus nimetissõrmes
*
ka siis kui ilm on
hall ja raagus
ainsana vares
kase otsas vaaksub
vaikuse lõhub
silm taevast otsib
vihmalombist päikselaiku
männi tüvelt
tere hommikusse jõudnud
valgus verre tulvav malbus
elamise nälg ja iha
jah ka silma tulev pisar
12. 11. 2022
Imeline sügispäev
Soe tuul ajab sügislehti taga
kuuseoksad tasa kiiguvad
päike magab vihmapilve taga
õhk soojas õhus virvendab
Rohututid rohetama löönud
lilled sala upitavad päid
mesimumm, kes meest end pungi söönud,
uimasena lilleõiel
käib
See sügise on tõesti imeline
ei ole varem seda näind,
et üks sügispäev on nõnda soe ja pehmekene _
SEE NII ISADEPÄEVA MOODI NÄIB!
Täna veel
Täna veel mängleb vihmapiisk
sügislehe peal
tuul loob viisijupikest
laul läeb lendu sealt
Lendabki üks lauluke
tuulevilinal
püüdmas teda päevake,
ta õige ligidal
Selles päevas palju sära
tundeid sügavaid
pisarad on pühitud ära
nukrus mööda läind
Tervitame sind kaunis päev
kallis isadepäev!
Lilli rohkeid, igat sorti
ulatamas on naiste käed.