Sõnale vihm leiti 665 luuletust
Rohkem ma enam luuletusi siia üles ei riputa. Aitäh, kõigile neile, kes viitsisid neid lugeda. Ehk pakkus pisukest huvi.
nagu poleks elugi
olnud midagi muud
kui üks lõputu
ajalehe lugemine
mõrvadest
liiklusõnnetusteste
hinna ja maksutõusudest
olemine mitte midagi muud
kui politseiülemate kuningate
ministrite
panga- ja vangladirektorite
linnas teatrite ees
näitlejate hiigelpiltide
vahetumistest osasaamine
sekka kevad suvi sügis talv
rakettide stardipositsioonidele
viimine
mõned põgusad kohtumised
õnnehetke ootused
suudlevate tudengite
märjaks saamine
raekoja purskkaevust
aja hammasrataste vahele
et kättpidi jäi mõnel meel
ja muidugi majade
varjud täpselt samal koh .....
pisut veel kevadest, olgugi et mu mõtted on kogu aeg Ukrainaga..
ah kui hea
kui saab panna sinu sülle
õhtul pea helde juuli
tunda ninas põsel
jasmiini valget lõhna
kuidas see mu meeli
puhtaks mõseb
et suvi veel me juures
oled tema süles suures
*
lapsuliblikas
talvest üles ärganud
lausub rõõmsalt meel
nähes liblika päikse
käes lendu selle kergust
*
Kosmos
mida teeks seal sina
kus puudub tuuleõhk
ja lille lõhn sõnadel kaja
inimese mõõde ajal
*
taas päike kilgendab veres
päev pilgeni sellest ere
rõõm igas su lausutud teres
*
kuulma oled hakanud
kuidas päev hommikul
sügavalt si .....
avarus oblikais luht silmapiir
kõik teisel pool jõge
veres poisiea piin
ära tahad siit
elu kui vanem õde
midagi ei lausu
käega vaid rehmab
sinnapoole kus asub kaugus
tsüklist „Poisiiga“
1.04.2021
aastaid kulub
enne kui taeva alune
saab äkki katedraaliks
mille ees tänus
olla põlvili maas
sellegi õhtu eest
mida öö juba raamib
hõõgumas kus pilvesöed
loojangu kustuv leek
19.03.
enne päeva ära mine
kui meeli puhtevalgusega
palves pole jootnud
käsi rinnale
selleks risti toonud
siis kui hommik üleni
on täitnud taeva alu .....
Imeline kevad
Puudel õiepungad kissitavad silmi,
ere päike kiiri pillutab.
Samblasülle kukkund vihmapilvi,
vihmaussid mullas sügaval.
Kevadtuuled õõtsuvad,
vaikne on metsamüha.
Meri tasa lainetab
laineharjal näkineid magab.
Kevad oma võluga
aina meelitab.
Minus miskit pakatab,
hing lööb õitsema.
Jalutuskäik metsas
Kui läeks õige täna metsa,
sinililli noppima,
ülastega tutvust looma,
lihtsalt niisama kepslema.
Mets täis vidinat on täna,
nii ilus kõrval kuulata,
armas on ka metsamüha,
soojalt südant silitab.
Samblasüles on veel lund,
pole maasikate, mustikate tund,
Pistaksin neid põske mõnuga,
kuid selleks aeg peab olema.
Taevas pisut pilvi üles korjab,
laseb alla vihmasagara.
Pärast seda nii hea on olla,
tulen ikka metsa rõõmuga.
Vihmane öö
jalutan
vihmasel ööl
keset betoonlinna pimedas
kive vihaselt löön
hinge valutan
ma ei tea miks
süda vihaselt lööb
ma ei tea kuhu lähen,
ent sealt uuesti alustan
näen vaeva ja töötan
riskin ja panustan
kannan halli massi taaka
mida raske on kanda
egoist nagu olen
raske alla on anda
Lase...
Lase mul natukene veeloikudes oma kummikutega konnata
seni kuni ma tunnen seda värket just sadanud vihmalõhna veel õhus
oma meeltes ja südames
Värskus on see, mida see maailm vajab.
Mitte viha, mitte sallimatust.
Vaid värskust, avanemist ja uue armastuse loomist.
Ära enam kannata ja ära kuula neid, kes ütlevad,
et kannatades saad kord head elu nautida, ei saa.
Kannatades tikid endale veel tugevama kannatamise mustri.
Loobu kannatusest.
Sa saad ju valida.
Iga hetke uuesti.
See hetk, kui loed seda lauset,
saad Sa vabaks ja oled vaba,
sest Sa süvenesid sellesse kirja .....
Vihmavarjuvarras
Kui ma olin veel väike
Nii väike et ema sees
Siis lõi äike
Äike lõi
Mu ema vihmavarjuvardasse
Kui ma kuulsin seda lugu
Ei osanud arvata mida võib see tähendada
Terve elu pole ma ennast tundnud
Ei rohkema
Ei vähemana
Terve elu olen oodanud
et ükskord ma ärkaks
Et ma märkaks
Ma tahan teha ägedaid asju
Tahan teletorni katusel hängida
Sest kui olen äikese laps
Siis miks ei peaks ma äikesega mängima
Mõtisklusi vihmasajus
Kord vihmasajus taevast nii tumedat,
silmitsen sumedat valgust jubedat.
Sulgedes silmad, kõndida lennates.
Kadunud hingi, kordi veel emmates.
Põigates kohtades, radadel vanadel.
Surudes ohtratel, emotsioonidel sadadel.
Kohates jälle, tuntud tundmata teid,
et kuulata uuesti vanu kuulatud ei’d.
Erinevad inimesed, rajad, sp pole enam teid…ja mõndasi neid.
Ära kurvasta…varsti pole ka meid.
Valla
Krõbiseval jäisel pinnal
vihmapiisk lõi tantsu,
kuni jäised tuuletiivad
külmetasid vastu,
muutes vihmapisara
jäiseks lumehelbeks,
et ta saaks siis lennelda
tuuleiilis kõrgelt,
vaadates siis ülalt alla,
imetledes kõike,
mis on siin maailmas valla,
mida teha võite.
kuni paitav päikene
ta vihmana viib alla,
ole suur või väikene,
elus võimalustel valla.
- Tarmo Selter -
2022
Tasa
Tasa vulisevad veed
nagu tunded minu sees
Tasa ojakene ärkab,
elujõudu endas märkan.
Tasa laulab laululind
Mul igatsus on näha Sind!
Tasa tuul mu juukseid sasib,
nagu tunneks mu hinge ta.
Tasa pilvist vihma sajab,
pisar kerge tulema.
Tasa vahel hea on olla,
ennast nõnda kuulata.
Süda kuulab Sind ja tänab,
tasa tänad Sina ka ...
Mida tunneb väike koerake
Mida tunneb väike koerake
haugub iga krõbina peale
Ukse peal klähvib veidike,
siis vudinal jookseb sülle
Mida kuuleb väike koerake
haugub iga krõbina peale
Enda ümber tiirutab veidike,
siis vudistab aseme peale
Mida kardab väike koerake
haugub iga vihmasagara peale
Ukse peal klähvib veidike,
hirmujudinad tulevad peale
Tore mõte
Ühel korral üritasin
lumehelbeid püüda,
nii kui mõne kätte sain,
siis sulasid need peost.
Teisel korral vihmapiisku
haarasin ma käega,
tulemuseks veidi niiskust
sain ma loodusväest.
Kolmas kord ma olin tark
ja mõtted püüdsin kinni
pliiatsiga paberil nad
üles märkisingi
lugemiseks neile veel,
kel sama jama käes,
et vahel tore mõte see
on libisenud käest.
- Tarmo Selter -
2022
Ilmatüdruk
Ära ole tühja täis
vaat kui torkan õige kähku
tuule vilinal siis näis
palju oli- kõik siis nähku
Ära ole pilvi puutuv
kõu kõminat ja vihmanuttu
tihti mossitav ja muutuv
parem lahke näoga juttu
Ära kanna tormituuli
seespool vilinat ja ulgu
parem kaunistagu huuli
naeruhammas elu kulgu
Ära peida endas kuud
päästa põust ja särata
lase tondivarjud puul
öisel õuel ärata
Ära varja päikest päeva
kindlasti siis torkan augu
susse- suve näeme vaeva
teeme ristikutest rõugu
Ole minu ilmaneiu
minu ilma sinu ilma
lood mu üksildase laiu
tormitalv .....
Mina
Liigun tuulena üle taeva,
paitan pilvedena õhku,
seilan kaugel tähelaeval
öösel koidikule vastu.
Voolan ojadena aasal,
sajan vihmana alla,
talvel valgel lumevaibal
päästan külmaiilid valla.
Nõnda vaikselt liigun ajas,
kaugel kõikjal kõiksuses,
olen olemas siin täna
oma kaotustes ja võitudes.
Elan meeltes ja südameis
ka siis kui mind pole,
kuni vastu tuleb ajasein,
vajun meeltest kaugemale.
- Tarmo Selter -
Sina
Tuul kuivatab selle,
mis Sinust jääb
põsele, kui oled läinud.
Pilvena varjab päikese
see tunne, mis saab
hoogu, kui lahkud.
Vihm eales ei suuda
ellu äratada seda,
mis Sul minu vastu oli.
Aeg leevendab, ei muuda,
kes olen täna,
aitäh, et korra mu ellu tulid.
- Tarmo Selter -