Sõnale vihm leiti 666 luuletust
Tema...
Sulalume plärtsudes
ta astub vaikselt, tasa,
sest et märjaks saada veel
tema ju ei taha,
püüab olla puhas kõigest -
porist, vihmast, lumest teel,
ei ta taha jääda haigeks,
lihtsalt olla elus veel,
korraks tõstab pead ja vaatab,
teisedki nii rändavad,
vastutulijagi ootab,
et Sa talle naeratad...
- Tarmo Selter -
Kevadkurbus
Siuts,siuts
linnukene siutsus
siuts,siuts
pesast alla kukkund
Säuts,säuts
räästa all on pesa
säuts, säuts
pääsukene punutud pesal
Silk,solk
räästast vihma tilkus
veevulinal ojakene
nutta tihkus
Leinakask väristades
langetas lehti
oli see vast kevad
millist eales nähti
Silk, silk
Kui ma oleksin...
Kui ma oleksin tuli,
valgustaksin ma kõikide üksikute hingede radu,
et neil tekiks huvi,
kuidas näha muud kui vihmasadu.
Kui ma oleksin tuul,
sosistaksin kõrvu hingematvalt ilusaid sõnu,
et näha naeratust suul,
sest just selles peitub võlu.
Kui ma oleksin maa,
tõmbaksin endasse kõik mured,
et lõpuks rahu saaks,
võiksid kaduda ka kõik pettumused.
Aga kui ma oleksin vihmasadu,
võtaksin ma kaasa päikese ja vikerkaare,
et lootust jaguks,
nii koos nutust üle saame.
Ma ei tunne midagi
Ma ei tunne midagi
ärgates tahan uuesti minna magama
ja ei taha näha kedagi
sest elamine kipub mind segama;
kui vaatan peegilisse
olen läinud peenikeseks
mõtlemine jookseb lühisesse
ei huvita, söögiisu läinud väheseks;
ma ei tune midagi suure vihmaga
mis pea kohal teeb tormi
ei tule toime ümbrusega
miski ei aja mind tagasi vormi;
kollane lagi on kui pilt tühjusesse
ei mäleta, millal see värv meeldis
mis viiks mind tagasi algusesse
mil lill õitses mu mälupildis;
andsin naabrile peksa
sest ta naer mind vihastas
tulla välja põhjast ma ei jaksa
jääkü .....
Kaeblev lillekene
Lillekene kaebles lillepotis,
kitsaks jäänud tema pott.
Pea mul longu vajunud,
kehv on mullatoit.
Kastekannu tilast vett,
ei tule tilkagi.
Päikesevalgust näinud pole,
juba ammugi.
Roniks välja oma potist,
kuid juured nõrgad all.
Kes mind üldse pistis potti?
mul hea oli metsa all
Sammal toitis,
vihm mind kastis,päike soojendas.
Väikses potis nüüd ma närtsin,
milles süüdi ma??
Kurbus
Lehed paljaks pöetud tammepuul,
eluväsimusest tekkinud on küür.
Oksad harali kui otsiks kaitset ta,
puust välja voolab mahla,lörinal.
Juured välja ulatuvad mustast mullast,
ladvanupp ei jõua taevani.
Vihmapilvest aina kallab,kallab,
joodab vana tamme lõpuni.
Tunnen kurgus nutumaiku,
ängistus on südamel.
Lasen oma pisara,
põselt alla voolama.
Lumehelbekesed nutavad
Lumehelbekesed nutavad,
sest vihmana alla sajavad.
Nende rõõm oleks keerelda,
tasa tantseldes
maa peale langeda,
suureks lumehangeks kuhjuda,
kuuskede päid
lumemütsiga ehtida.
Lumehelbekesed,
oodake veel!
Kaunis jõuluaeg
juba on teel,
siis virmalistest taevas on ere,
kuldne kuu valgemaks saab.
Tähesärana langete maale,
oi,mis rõõm,
sellest küll saab!
Kõnelev kuusepuu
Olin väike kuusepuuke,
kui mind pandi istuma,
juured ajasin maapõue,
et saaks suureks sirguda.
Vihm mind kastis.
Muld mind toitis,
vahest tuul mind sakutas,
okkaid maha raputas,
päiksekiir mind soojendas.
Kevaded on suveks saanud,
pimedad kõik sügised,
talved olen üle-eland,
keegi pole puudutand .
Ükskord ikkagi
ma lähen,
laia ilma laiali,
kännujuur jääb minust
alles,
kus kord suureks
sirgusin.
Tuhat ja kaks aastat
Pole keelt mis täpselt tunnetaks kõiki tundeid,
pole meelt mis jutustaks kus kõik see tuleb,
teda struktuurina oma kõrvades õrnades sõnades kuuldes,
tasaselt paberile kandub tundmatu muster,
kuskilt sügavalt rinnust, südame juurest,
teadmata mis saab või mis tulema hakkab,
kas ekisteerimast üldse lakkab või endaga kaasa,
igavikku igaveseks mälestusse jäädvustunult maandab,
pealt alati pead vaatand, ootand, et sealt midagi ei haaraks,
mõtetest saanud vabaks, nüüd aina kallab, juurde saamas,
kuigi ega ei taha, kellegi ta iial paha, on nõus õpetama,
lõpetamas igav .....
Reisihull
Ei uhkust enam tunda saa,
kui lähed reisima,
häbist mul on silmad maas
ja teised põlgavad,
ma siiski reisikoti pakin,
sest kirg mul suur on sees
ja juba vuravadki rattad,
varahommikusel teel.
Tänavad on inimtühjad,
mõnes aknas valgust näen,
tuul on rebind mõne oksa,
vaikus kaigub kõrvades,
reisikohvri rattavurin,
laulab kurba laulukest,
vaatan taha,mõtteis ohin,
vihmalombid asfaltteel,
südant läbib mõnus soojus,
kodus olla tahaks veel.
Üksik valgus vihk
Ehk väsinud, ehk pole tähtis muu, kui vaid see südamlik hinge käsitlus,
ega väga hästi ei tulnd, harva näen päikest, tihemini näen kuud,
käes pole uus, väeks mul on südamlikkus, kuigi türatsetamool ligi tikkund,
ära ajatud iga vanamoor, kes ei märka mu tõelist rikkust, mu kirkust,
mu ausust, mu siirust, tasaselt nende sisse ma piilund, vahest on õudne,
vahest on nii ilus, lähemale saanud tõele, kui pole õel keel, põen end,
rohkem kui vahest, näen kuidas kõik õige muutunud valeks, lahti lastes,
haavadest saanud pole veel arme, jäädes lahkeks, vaid valedes kahtl .....
Aastaajad
Kevadel lumi sulab
ja lill õitseb.
Muru läheb roheliseks
ja puud õitsevad kauniks.
Suvel ilm kuumem
ja rannavesi soojem.
Vihma harva kallab,
teinekord kasvõi kõrvetab.
Sügis on kirju värvitest,
soe vaikselt hääbumas.
Loomad rasvakihti koguvad,
meie aga soojasi riideid koome.
Talvel pakane külmetab,
karvalistel kinni on silmad.
Lumesõdasi peetakse
ja lumelosse ehitatakse.
Miks laulab puuris lind
Eile justkui nägin sind,
Ehk seda ette kõigest kujutasin,
Selja tagant lähenesin, kätt puudutasin,
ütlesin: "oma vihmavarju unustasid."
Sa ehmatasid, nägin kui juukseid piisad immutasid,
võtsid tänamata varju ja minna kiirustasid, rinnus kratsis,
Kaela sadas lagin, varsti kadus ka su vari paksu halli,
Seal ma seisin, pisaraid vihm peitis, kadusid kui su leidsin..
Kuulatasin, kõneles südame taktis kitarr mu kõrvaklapist,
järgi ei jooksnud, minna sul lasksin,
pole haavad paranenud veel armiks
Eile justkui nägin sind,
Kas see olid sina või pettis silm?
Eile .....
Nägemused
Ma teadsin ammu ette seda,
mis teised teadagi ei taha,
mu hing on veidi sensitiivne,
tunnetab ja aimab ette.
Vaatan, naudin ümbritsevat,
elu selgemini näen veel,
iga vihmapiisk saand kalliks,
iga kuldne päiksekiir,
laskmaks mööda elu halli,
saabund kompamise piir.
Tundes oma saatust ette,
ei või olla õnnelik,
siiski süda rahus tuksub,
hingepõhjas rõõm, kurbus,armastus.
Ei ma loe horoskoope,
ega sirvi kaardipakke,
elust ükskord lahkumine,
tuleb nii või teisiti.
Minu aasta
Tule, mu kevad, mu päikene,
näita, mis sul pakkuda on!
Kas piisavalt rohelust tood,
pole õiesaak ometi väikene?
Tule soojenda mu südant siis
mis talvega pisut kangeks on saand.
Tule too mulle ometi siis
üks kerge puudutus, kui vähegi saad.
Sulata akendelt jäälilled
ja südamelt õpitud kalkus.
Kuid ära küsi - milleks?
Tahan hingele sooja. Raske on algus.
Tule, mu suvi, mu soojus
kõrveta ohakad mu aiast!
Ma tean, et selleks sa loodud
et peale kevadet keegi mind paitaks.
Sosista kõrva mul õrna tuult
ja südames vaigista tormid.
Juurtega välja võid kisku .....