Sõnale vihm leiti 666 luuletust
Usk armastusse ...
Hinge siin ei võlu , kiire võiduusk,
valu karjatus või kannatuste tusk.
Vaid lootus, seob lähedasi kaugel,
nii tajud õnne , kurbus sul laugel.
Ka armastus,ühe täitnud südame,
pooltühi laegas on mille avame.
Seal tunde rõõm siis hingevalu,
saatus määrav , ära enamat palu.
Ootad sügisesed vihmad , rajud,
talvetormid külmad lume sajud.
Ei hingerahu kevadki meis loo,
helget suvesoe, südameisse too.
Siiski suul kaunil , vaikne - kostis,
armastan, kaja kordab mul sees.
Nüüd lembe aeg , ihaldatud ees,
koos ärgates , õnnepäike - koitis.
Hansi!!!
Ärge suruge
Kui vihm langes maha
Sel hetkel uinusin
ma ärgata ei taha
laske magada rsk
Andke rahu
ärge suruge
käima mööda teiste
mudaseks tallatud radu
Jätke rahule mu elu
ma ei taha teiega rääkida
ärge kehtestage keeldu
ärge üritage mind lukustada
Iseendasse
mul on oma rada
ma ei vaja te kapsaks loetud kaarti
kui tahan olen paha
aga teiega ikka ei räägi
Sähmakas
Kuulatan; hoides suunata;
jälgides mida ta täna mulle ulatab;
igat sõna nad murda saand;
kuulmata, uurimata asja tuuma ja;
laste kõigel oma soodu minna;
kiirates tindist kirja; viimast vihmast viimas;
silmates piiri mis ammu oli kirjas; igavikulises;
paberitel; tindist imbunud pritsmes;
ja kui sellest lillest vili valmib;
siis kirjutab ta sellest salmi;
millest kallim; ehk polnudki see elu ralli;
seinad klaasist; või papist; stencliga maalin;
seda halli; autoriteetide malli; portfellis;
presidendid; eiran seina kui mõte tekkib;
ega keegi väga mõistnud teda; ta alget;
eg .....
Vana Räpane Värdjas
Laks vastu kanni;et kolisevad riiulil nii potid kui pannid;
Solvatud nii Mari kui Anni;tänades inspiratsiooni eest;
kui süütan oma salmis;need kuivand räästad; vihane vello;
kelle eest ei saa maailma säästa;tulega lampi ei jända;
sõnu käänan;kui ära väänan;kui mõni alo tuleb teid päästma;
sest ma olin Ennast täis;või nõnda mulle eemalt näib;
Toorelt vastu päid;nolk üle käte läind;sõna vabadus säil;
heisates purjed;tundes kus kulgend;enne kui juurte juurde juurdlen;
nuhtlev see mis puhkeb;inimsuse suhtes;enne kui viimane sõnade laviin;
Hüppes nagu trampliin .....
Kõveraks väänatud tromboon
Hei Ho- Sorri vanad; ja noored; Südamel on koorem;
Sülgan ta toorelt; armastan ju teid Nõia Moore; Jookse-jookse;
su vinguv viiul nõnda monotoone; loomaks loome;
Huiii-tegelt Ohke; rohke pea vangutusega; tardunud tuksega;
lukus uksed ja; värsside purskega; üle vaevatud vete purjetan;
Luuletan; endiselt paganama täpselt; vaikseks jääb jääs keel;
Kell tiksub; ja memm aina vananeb; Küll tuju heaks magab see;
Saladuseks jäägu kõik räpane; enamik teist te näpate;
Nii asju kui mõtteid; ja tähtis see, et oleks võit teil;
Ees sein, seda muutkui aina lammutate; me aina ehi .....
Maa küljes kinni.
Kandmas Vimma; iga ta rida kargab ninna;
Õilsat ei saa sallida; ta palju virkam; ja kindlam;
pinnapealset vaid kribad; igas oma manifestis
kindlapeale parim eestis; kuues element otse eetrist;
teesklustes justkui aadlik; auk puuritud Paati;
välja su Elu ise praakis;riimi sülgan välja sahtlist
kuigi me kõik teame...
Oled me peamine Tankist;
kui äike sahmis;peidust vihma eest;
kui äike sahmis; häälel kuulen kõhtu lahtist;
kuid kooli aeg ammu läbi; aeg minna vastu enese tahtmist;
ja äratada enest unest; kiirelt virkalt püsti;
Elule vastu julgelt; enne kui järgmine juub .....
Kõndides üksi sel teel
Kuuvalgus on see, mida silman,
kui õhtul ma voodisse läen.
Vahest pisargi tuleb mul silma,
et millal sind uuesti näen.
Kui üksi vaid kõndisin radu,
siis tahtsin ma kedagi veel.
Kuid üksikum veelgi on olla,
kui keegi on olnud su teel.
Üksi kõndides mõtlen ma palju.
Üksi kõndides vabaks saab meel.
Ainult nii olen kindel kui kalju.
Ainult nii püsin üksi ma teel.
Üksi olles saad vihma kõik kaela
ja kõik tuuled on vastu su ees.
Ning kui kukud, võid nutta või naerda.
Aga tõusma pead ise sel teel.
Kuid kui juhtub, et keegi on tulnud
ja võtnud su vigase kä .....
Kodu
Kodulinna rohtunud tänavad,
grafitiga kaetud seinad
ja varemetes majad...
Laudadega kinni löödud aknad
ning lahti vajunud uksed...
Raagus vahtrad ja kased
heites varje lagun'd aialippidele...
Kord pilke püüdnud roosipeenrad,
alles vaid surnud varred,
mis paraku keelduvad alla andmast.
Ajast räsitud kuuri najal
seisab nukralt mu lapseea jalgratas...
Ta sadul vihmast vettin'd
ning pedaalidel sõtkub vaid tuul...
Pung
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Ootab aega.
Öö oleks heldem.
Ootab aega.
Ümbrus siis helgem.
Ootab tuulesid,
suundadelt uutelt.
Ootab tuulesid,
pehmemaid puutelt.
Ootab vihmasid,
mis oleks lahked.
Ootab vihmasid,
mis poleks tahked.
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Ületamatu mulle kui Mt.Everest
Istun ja ootan; vihm ei lakka;
Piilun ehk kohtan;kuid ei..
Nii ta ei arva; kaunilt kallab;
Külma tuule abil värin mu haarab;
Värvin maailma kus ei julge tahta;
Enamat kui su kauguses imetlemist;
Meenutan kuidas su lihtne olemasolu;
Mulle ime tegi; peast vist segi;
Keegi pea mind kasvatama;
Taevas nii mu tegi; anumana;
Julgematta ammutada; rohkemat;
Teades; et ahnuses taat mind võib
Siis kahtlustada; valu tagant siiski;
Pisut sosistan; salamisi ta kosmilise
Pintsliga joonistan; lähedust; mis..
Su häälest tulnd; valetan kui ütlen
Et ma ei karda tuld; ja et ma pole kurb;
.....
vihma sajab
Vihma sajab.Piisad langevad.
Õuest kajab. Möödujate naer.
Aknast vaade alla tänavale
porised teed.
Need mis kuhugi ei vii.
Külm väljas. Kevadised veed.
Nukrad on silmad nii -
surutud vastu klaasi.
Vihma sajab.Endiselt ootan.
Päikest vajab. Naeratus -
loodan homsest leida end.
Unelmatest. Mõtete lend.
Teiselpool vikerkaart
seisab kättesaamatult
kõik mida igatsend.
tüdrik
tüdrik kes sa lä-
ksid ära liialt
vara.
hommikuses säras
ärgates üksilduses
otsin ent tulutult
VIHM -
on peitnud rohult
meie tunded
meie jäljed.
Armastus mida
vajasime eile
oli lihtsalt il-
us mälestus
täna.
tüdrik kes sa lä-
ksid ära liialt vara.
kas olid temperamentne
röövliplika või lihtne
südamevaras?
sügis
Sügis saabunud on tasa
vihm pekslemas mänglevalt
vaid akendel -
nõnda sama igatsuse
melanhoolia rütmi
nõnda päeval ja ööl.
See mis jäi suve päikese
taha kord maha augustikuul
sellele mõtled ikka veel.
Lehed muutmas värvi
viimased õied närbumas -
aga minus on endiselt
kasvamas unistus
kasvamas vatitekk -
mis peaks pakkuma sooja
võtma enda peale musta pori
ja imama sisse valge lume
mis peseks puhtaks minu hinge
minu meeled -
kui saabumas taassünni kevad
ja suvine armumise aeg.
elul on alati rutt
telefon heliseb tasa
sellele ma vastan
arusaamatud sõnad
katkendlik vaikus...
lõppeb ruttu jutt
vaade aknast välja
endasse on neelanud
kogu maailma uduloor.
maa on katnud vihmapiiskade
rasket kurbust täis nutt
sinu lahkumist ja igavest
puudumist südamega silmame.
miks ometi me elul alati nii rutt...
kahe luige laul
vihmapiisad liuglevad klaasilt alla
lebada siin üksteise lähedal
sügis vaikselt päästab end valla
kuid meile see midagi ei tähenda
see südamete soojust ei vähenda.
lehed langevad... muudavad värvi
nagu tujud mis loodusega uinumas
alleel veel näha suve puudutuste jälgi
õhku jäänud armastus vaid hõnguma.
ja kui me hinged vajuvad unne
et uuesti ärgata tuleval taas
siis toidab neid imelisuse tunne
tärgata võiks roose täis vaas
mis meie südameid kaunistanud
kui kahe luige laulu igatsust tunneb.
kollased kummikud
tõmbame jalga kummikud
hüppame lompidest üle
ei peata meid ummikud
astudes taevatrepist üles.
sammume - sammume seniks kuni
seisame vikerkaare värava taga
värviliselt magus on see uni -
silmad lahti ärkvel ei ma maga.
koputades piilud härjapõlvlast
otsides kellel peaks olema kulda
märkad värvipotiga mängivat last
pistab näppudega võluoad mulda.
kaunistavad sääri armsad kollased kummikud
hüppab plärts- plärtserdades kokku nii teid
vihmast tüdinud inimesed ning pikad ummikud
oodates et me värviks valgusfoore neil neid
punasest - kollasest - rohelis .....
armunud paari vihmavari
igatsesin kuulda mesimagusat häält
näha tüdrukut kellel merevaigu värvi silmad
tunda soojendavat puudutust käelt
pugeda peitu kampsiku alla kui külmad ilmad.
sadas tol päeval meeletult piiski alla
aga sinust oli saanud minu vihmavari
isegi kui taevast päästab rahe valla
ootamas paik kus viibida igaviku on parim.
taevas vikerkaare pilve tagant välja toob
mil me oleme kõik päevad üksteisega koos
su naeratus päiksele kulda värvi kiired loob
minu printsess.. minu ainus muinasloos
kallima armastus on parim ravimidoos.
varju alla mahume kahekesi tormi eest
mu .....