Sõnale vihm leiti 666 luuletust
KEVAD TULEB
KEVAD TASA KOPUTAB
VIHM PÄIKSESILMAD LOPUTAB
SIIS LUMEMEMM REISIMA LÄHEB
ÖÖ TAEVASSE RIPUTAB TÄHED
TUULEKE KEVADE LÕHNA KANNAB
PÄIKE SOOJUST JUURDE ANNAB
LUMEHANGEDEST TEKKINUD OJAD
OKSTEL PAJUKASSIPOJAD
SINILILL ÄRKAB JA PILGUTAB SILMA
KARUPOEG UUDISTAB KEVADIST ILMA
AIAS VILISTAB KULDNOKAPAAR
ÕHUS LIBLIKA LENNUKAAR
Valguse torm
On torm
ja vihma kallab oavarrest
See on tõe vihm, mis voolab
Alla mööda mu külgi
Nagu hane selga vesi….
Aga siiski, ma tunnen külma...
Selgroogu läbivaid värinaid
Sest tõevihm on happeline,
Augustades mu eneseimetluse peegelpilti
tõelisi avasid…
Millest paistab esmakordselt
Sisemine päike, saades üheks osaks,
Valgusetormist!
Kord ma leidsin tee
Kord ma leidsin tee
Seejärel kaotsin selle
Ei ma leia veel
Mind rahustavat eluteed
Minu elu oli justkui lill
Kuni tungis hinge vihmapilv
Kui lahkusid mu maailmast
Kadusid lill ja päike fantaasiast
Oh, kuidas tahaksin uuesti tunda
Sind mu hinge lähedal
Oh, kuidas tahaksin uuesti näha,
Sind mu kõrval alati
Kas sõda ongi ainuke lahendus?
Ei suuda enam ära otsustada,
kas tuleb vihma või tuleb lund.
Jääks magama, aga mul pole ju und,
sest varsti tulebki juba see tund,
mil pean kodust lahkuma
ning oma riigi pärast välja astuma.
Kas sõda ongi ainuke lahendus?
Kas sellele pole siiski asendust,
meil pole ju vaja, seda masendust.
Me vist pole varasemast õppinud,
kui teame, kuidas need sõjad on lõppenud.
Samamoodi nagu päästame ka saadame,
kuid kahujuks sõjad ei võida me mitte keegi.
Olemus II
tantsiv vihm oli lummatud
tema eksistentsist,
kattes luigekarva põski
pihlakpunaste suudlustega
tulede värelus sulistas loikudes,
sinine suitsupilv keerles
moodustades igavikuseina
Oh,
oleksin tahtnud tema üle laotuda
nagu vaip
oleksin palunud armu
teda endale
Liiguvad pilved
Liiguvad pilved
Tundmatusse kaugusse,
Mis ootab seal neid:
Kurvameelsuse ootus
Või imelised uned?
Liiguvad pilved ...
Kord tulvavad vihmaga
Kui tuul räsib neid,
Nad pillavad pisara,
Nagu tarbetu villa.
Liiguvad pilved...
Valgusega täituvad.
Päikesekiired
Nagu pikad kuldniidid
Läbi nende kiirgavad.
Liiguvad pilved
Ma ei tea, kuhu ja kust ...
Kus on rahupaik ...?
Kas jääb nendest elujälg...?
Ei… lahkuvad jäädavalt ...
/15. aprill 2014 a./
Ma armusin su silmadesse
Tükike taevast vihmailmadesse
Ja kui nad päikses säravad
kui kosmilised täheväravad.
Ma armusin su naeru
Ilus, vaikne, kuulda vaevu
Kuid ta oli ikka seal
Suul ja südames, ma tean.
Ma armusin su tantsu
Nagu Laintes õõtsuv
Habras Meduus
Graatsiline ja kutsuv
Su vastupandamatu embus
Mõõtmatu energialaeng
Mind tõstis maa pealt lendu
Nagu kuumaõhulaev.
Ma armusin su huuli
Segamini kõik mu meeled
Ja su mesimagus suudlus
Alla viis mu keele
Ma armusin su rõõmu
Kui loodus sind teretas
Tahaks neelata veel sõõmu
Sellest püha k .....
Meil on...
Ma ainult veidi su kallistust vajaks,
Veidi su lähedust tunda ma tahaks.
Olen sinuga aus ja siiras,
Loodan et see pole liiast.
Ei riku mu tuju vihmane ilm,
Ja ka mitte ükski vihmane pilv.
Sinuga vaid head tuju jagada ma prooviks,
Loodan et see ei jää ainult sooviks.
Pistaks sulle särava päikese südamesse
Ja rõõmu peidaks ära sulle põuue
Ja siis läheks,
Sinuga koos suure vihma kätte õuue.
Tahan et sa teaksid;
Elult soovin ainult rahu,
Ei tea miks osadele inimestele see pähe ei mahu,
Sinult ei oota ma palju,
Ja ma ei otsi ka peavarju.
Ära heitu,
Kui .....
Täbarad lood
Olen maha jäänud oma rutiinsest argipäeva elust
Ei suuda loobuda enda heast sõbrast - lelust
Hetkel küsin endalt, kas näen ka helget lõppu
Või olen sunnitud minema oma pahega igavikku
Vihkan oma käitumist, mõtlemist, tegutsemist ning
Seda, kui mitmeks killuks on purunenud minu hing
On teada tõsiasi, et olen rumal, nõrk ja ennasttäis
Ei suuda lahti öelda nendest mõtetest, mis on peas
Kas kuskil vedeleb veel elu elamise käsiraamat?
Mina oskan elada vaid igalt poolt leides draamat
Pole mõistust, pole jõudu, tahet - mitte midagi pole
On valu, on mustad toonid, on maa .....
Oodates vihma
Maanteetolm krudiseb kurgus.
mõistan puude kurbust.
Närbudes ihkavad udu,
elule päästvat sadu.
Nihutan kaevu pealt luugi,
niisutaks kuivavat suudki.
Sügaval põhjas näib, et
ongi paar tilgakest vett.
Krõbiseb männikualus,
üksikud pohlad vaid palus.
Kuivavad jõed ja tiigid,
viimsedki seeneniidid.
Hommik taas päikesest ere,
päev tuleb kuum ja käre.
Kuhu jään'd pilved ja vihm -
katkeda ähvardab rihm...
Ilm :)
Väljas on tugev tuul,
nagu keeglikuul.
Väljas on pilvine taevas,
väike koer mulda kaevas.
Laual oli piimatass,
sama ilus nagu kass.
Küünlavalgel oli vari,
nägi välja nagu kari.
Hiljem tuli välja päike,
nüüd on vihmasadu väike.
Kaugel on suur meri,
mitte punasem kui veri.
;)
KIRG
MA PÜÜAN SINU KUTSUVAT PILKU
ENT SAMAS PÕGENEN SU EEST
VIHM TRUMMELDAB AKNAL
JA ASFALT LÄIGATAB VEEST
MU KÄSI VARGSI SINU PIHKU POEB
TUNNEN SURVET SÕRMEDE ALL
END SINU VASTU SURUDES
MU ÕLULT PUDENEB SALL
SUU OTSIB IHARALT HUULI
ÕHK VÄRELEB KIREST ME SEES
NAGU SÜGISLEHT LANGEMAS TUULDE
MA OLEN JU NAINE - SA MEES
"Miks hüüab ta mu nime"
Istun üksi muuli peal
ja vaatan kaugusesse.
Kurb on mu meel,
sest liialt kinni ma
olen oma mälestustes.
Merel on torm, on pime,
on pime ja on külm.
Vali tuul ja võimsad lained,
äikest lööb ja paduvihm.
Ma kuulen kellegi häält,
kuis hüüab ta mu nime.
Kuis karjub ta appi,
sel tormisel merel.
Kes ta on?
Kuis välja näeb ta?
Miks hüüab ta mu nime
ja kas tunnen ma teda?
Need küsimused hetkel mõlguvad mul peas.
Kas kuulen-näen viirastusi
või pesuehtsaid ingleid enda ees
seismas üksteise kõrval rivis, reas?
Üks inglitest hüüab mu nime
ja minu su .....
Viimane lend
Päeval, mil ma leidsin sinu suled,
teadsin - nüüd vaid hingusena tuled,
maitsena, mis õhust puutub huult
või lõhnana, kui kõnnin allatuult...
Käega vaikselt lükkad kardinaid,
kui lambid hämaruses kustu said,
tuhvlitutid sahisemas öös,
kui tornikell kesklinnas tunde lööb.
Su teed veel ära annab uksekriiks,
hall vari... Ohe, mis teeb maisest priiks,
suur vaikus, kuhu mahub vihmasabin
ja üksinduseängi kartlik pabin.
Tean, et sind mu luigelaul ei aita.
Su tiibu koidukiired eal ei paita
ja minu järelhüüd on tühjusele kaja -
sul pole enam mind, ei ennast vaj .....
Talvesaisoon-hibernatsioon
See on aeg, mil päike tõuseb hilja
ja juba varsti jälle looja läeb
on oma urus karu, iga putukas ning siil ja
valgest soojast suvepäevast und vaid näeb
Ka meile meeldiks jääda kauem sooja teki alla
ja pehmes voodis külge pöörata
kui tuiskab lund või vihma taevast nagu kraanist kallab
ei lasta meil päev otsa põõnata
Tasa tahenevad maapind, lombi-järveveed
aeg on kanda talvekäpikuid
tabad taas end tahtmast ühte tassi taimeteed
tagataskust taskurätikuid
Talvel tahaks tahedamat: tangu, tatart, liha
pekki akna taga nosivad ka tihased
niikuinii siis mant .....
Sellel pööningul
Sellel pööningul
suviti
endiselt tunda võib
kuivanud lestade lõhna
Seal on ööbinud
pikuti
nagu mustlased rivis
minu 30 mandrimaa sõpra
Aga talvel on luugid ees
Külm ja pimedus, ei mingit elu
Mantel varnas kui varitsev mees
suurel tüdrukul peale toob pelu
Aga talvel on luugid ees
pesu külge on külmunud klambrid
ainult taskulamp valgustab teed
tahaks kiiresti tagasi kambri.
Seal on olnud mul
alati
aega ja ruumi et
tunde vaid endaga olla
Pilvist kui vihma
valati
selles katuse muusikas
polnud tahtmist tulla alla
Seal mu mängumaa
siiani
o .....