Sõnale vihm leiti 666 luuletust
Tallalakkuja
Vihma sadas
kõndisin üksi
oma ihuga
öisel märjal tänaval
ligunenud asfalt
limpsamas saapaid
kõndisin kiiremini
aina kiiremini
kuni tundsin
et jalad ei puutugi maad
justkui lendasin
täiesti kindel
et lendasin
olin nii õnnelik
saan nüüd käia
kõigis maades kuhu
varem ei jõudnud piletit osta
ei praami ei lennuki
Rooma London Pariis
äkki aga tundsin kuidas
vihmamärg asfalt siiski
puutus õrnalt mu taldu
õrnalt kui ihar naine keelega
ja tõi mu maa peale tagasi
Kuradi tallalakkuja
Sügise vihmas
Sügise vihmas pole midagi halba
ei ole rahet ei äikeseid
pussnuge ei ole
pole poisse ei suuri ei väikeseid
Sestap käin nautimas sügist
tema jahedat jahedat vihma
tunnen kuis piisad mind embavad
ihul leiavad paigad salajad
rinnad ja niuded ja allapoolt rihma
puutuvad sealt kust keegi ei tohi
salaja läbi mind tõmbavad
puutuvad miskit mis seisab mul tühi
Jah- mul on külm
jah- olen märg
aga vihmas ei ole ma üksi
ma tunnen et keegi must hoolib
ma lähen tal korda
ja ma tunnen et kurat mind küll
nõnda meeldivalt meeldivalt noolib
Suvine vihm on liig soe
mind lu .....
Elu alus
Kas märkasid võbelust õhus,
tunnetasid hetke võlu?
Kas märkasid lainete vahus
Sinust läbi voolavat elu?
Kas kõndisid tunnete liival,
tundsid tundeiilide paitust?
Kas märkasid rõõmude vihmas,
kuidas kurbus see piisaga haihtus?
Sa alati ole Sina ise
oma tunnete vallas ja elus,
leides tähenduse mõttelise -
Sina ise oled elu alus.
- Tarmo Selter -
2022
Muutustes
Sättides sammud päikesesse,
võid leida hoopiski kuu,
sirutades käe äikesesse,
võib tabada Sind tuul,
üllatades tugeva vihmaga,
või pehmete lumehelvestega,
raheteradega, karge külmaga,
tuua kõike, mida luua veel saab.
Kõik elus on muutumas hetkega,
ei Sina seda mõjutada saa,
püüa elada elu sellisena,
et järele jääks Sust´ vaid hea.
- Tarmo Selter -
2022
Vihma kord on täna tulla
Vihma kord on täna tulla,
päike puhkab pilvedes,
võtan endalegi aega,
ei ma täna rabele.
Vihmast rõõmu saavad metsad,
jõe-ja järvesuu,
iga puulehekene oksal,
iga siutsuv linnusuu.
Põllultki saab puhast kulda,
kui sealt vihm läbi käib,
iga seeme, mis pandud mulda,
kasvujõudu saab sedamaid.
Kui siis päike tuleb välja,
silitab kuldseid viljapäid,
siis taas rõõmu kõigil olla...
Vihmakene, kalla, kalla!
Räästas siutsub linnuke
Räästas siutsub linnuke,
vihmast märg tal suleke,
tiivad rasked vihmaveest,
päikest näha pole veel.
Pea käib vilksti siia-sinna,
kuidas talle appi minna?
Emalindu pole näha,
kössitab seal linnupoja.
Mul on seljas vihmakeep,
kaitstud olen vihma eest.
Siiski kisun seljast selle,
lasen vihma enda peale.
Vihm on mõnus, pehme, soe,
linnupoju mõtteid loen.
Pilvist piilub päiksekiir,
linnupoju lendu viib.
Tänases päevas
Tasakesi pilv, see nutta tihub,
terve taevas on nuttu täis.
Hall on ilm ja kust nüüd tuju võtta?
Mul märg on juba silm.
Võtan selle päeva kurvastada,
kallist halli sügist meenutada.
Lahkunud hingi südames mälestada
suuri pisaraid põsel veeretada.
Vihmal on ka oma osa,
ega päikegi naerata kogu aja.
Lilledki puhkevad kaunilt õide,
ajapikku kõik närtsivad.
Las ma täna kurbust tunnen,
kurbust koos ilmaga.
Süda juhib kõiki tundeid,
juhib alalõpmata.
Tunnen, homne tuleb selgem.
Nii hea on tundeid avada!
Koputus...
Koputus aknal,
kolin aknaplekil,
kas seal keegi vaatab,
hoiab pilku tekil?
Jälle miski astub,
üks ja kaks ja kolm,
mööda plekki tatsub,
kukub aknalt tolm...
Tekib kõvem kolin,
aknaklaasil sabin,
sain teada, mis see oli -
algas vihmavaling.
- Tarmo Selter -
Sügis
Vihmas tuulehoog
see mängib piisaga,
aknal heli loob
vaikse häälega.
Sügisene soojus
paitab punapõski,
tuuleiili loovus
ütleb:"Kõik on hästi!"
Vesi klaasilt peseb
tolmukübemed,
tuuleilikesed
ilu loovad veel
mustritena aknal,
lehtedega murul,
nii ma lihtsalt vaatan,
naudin sügisvõlu...
- Tarmo Selter -
Norus peaga lillekene
Norus peaga lillekene
kes on sul liiga teind?
Nii madal on sul mullakene
kas kasta sind ma võin?
Üks väike,väike putukas
siblib lilleõie peal
ja mullast välja upitab vihmauss
Näe,seal!
Tip,tip,tip,tip vihmakene
peenelt udutab
õrnalt,õrnalt kuulda on
kuis ööbik laksutab
Norus peaga lillekene
vasta mul, kui võid!
Ilmavõlud...
Visates nii taevast tähti,
millest lumehelbeid tehti,
soojaga ka vihmapiisku,
millest aknale sai niiskus,
luues aknaid läbi piisa,
millest pilku läbi viia,
ühest aknast nii sai mitu,
nõnda akna taga istun,
naudin lumepiisa mängu
kui mu aken taas kord märgub...
Visates nii taevast tähti,
millest lumehelbeid tehti,
tuues alla linnutee
pehmeist lumehelvestest,
luues õrna talvetunde,
tuues välja oma ande
tekitada miskist selle,
mis toob kõigis välja õnne...
T. S.