Sõnale virve leiti 63 luuletust
Jää hüvasti laulumemm!
Jõulukuul lahkus üks laulusuu.
Imeline aeg ta endaga kaasa viis.
Ta rahus tukkuma jäi igaveseks.
Vaikima jäi laulusuu.
Meile jäävad tema laulud alles.
Jäävad südamesse igavest.
Kuusepuule laskunud on inglid.
Valu paistab välja ehetest.
Jää hüvasti laulmemm!
Jõulud pehme aseme on kinkinud Sull'.
Valge pehme pilvepadja peal Sul puhata on hea.
Kevadel
Kevadel on olla ilus
päikesekiir mängleb puude vilus
magusaid lõhnu täis on ilm
terve päeva laulab lind
Kased tilgutavad mahla
pärnapuud on õisi täis
mesimummid kannudega
vilgas elu kõikjal käib.
Kastemärjad kevadhommikud
õhk virvendustest tulvil
pilved kõrged taevalael
midagi uut juurde sünnib
Kevad see on ilus aeg
toob ilu aeda ja õue
salamisi ja varakult poeb
ikka meile põue.
Kevadel on võime suur üles äratada
armastust ja õitsemist
ikka armastuse õitsemist-
mida muud meil vaja.
embuses
kui valjemaks muutunud on toa vaikus,
ja me värvides üksteist virvendamas tajume,
mind kõnetab su embus, su pehme paitus,
ning hetkeks me siit nähtavast hajume.
sina tunned mind, ja mina tunnen sind,
ja ikka ma soovin, et poleks olemas mind.
mis on juhtun'd, et elul, sel puudub hind?
kas tajun ühel päeval, et olen piisavalt hoolin'd?
ma pole haruldus kui taevaskoja jäälind,
kuid pean end eriliseks, kui sa päriselt näed mind.
kõik mu nõrkused ja vead, need enam ei loe.
südamel on valus, ent meeltel nii soe.
Absurd II
Valus oli,
rebisin südame tükkideks,
ja otsisin kiirteid tükkide kokkupanekuks
kogu pusle või mosaiik
oli mul kaasas kui kuskil käisin
hinges kirjas kui õnneküpsises " Palun aita mind"
Sinu virvendused minu eeterväljas
näitavad lihtsalt minu tunnetuslikku tasandit,
ei muud
Ma ei saa käia ratsionalistiga,
kes kõrgetest aadetest lugu ei pea
või neid lausa tabudeks peab
Mind huvitabki kõik,
mis on väljaspool mugavustsooni
vähesed selleks on valmis,
kas isegi olen,
ka see on kaheldava väärtusega investeering
(juuli 2020)
Ikkagi on sügis ilus
Ikkagi on sügis ilus,
paistab välja ka puude vilus,
vihmalombi virvenduse sees,
pihlakamarjadest punutud kees.
Ikkagi on sügis ilus,
vihmapiiskades eriline võlu,
laululinnu kuldne suu,
kuldseid viljapäid sasib tuul.
Ikkagi on sügis ilus,
olgu siis meeleolu kuitahes mõru,
hinge rõõm jääb püsima,
süda sügisesse elama.
Arvuti kirjutatud Top Gear: II hooaeg
Täna õhtul:
Clarckson tudvustab uut Vauxhall Corsat
mis maksab 18 miljardit zimbawe dollarit
7 hobujõuga miskit nii lihtsat
kaege selle virvendavat esinumbrit;
masin koos eri vidinaga
Tesco autoparklas on lisajõuga
ja kui tegemist hariliku Corsa ostjaga
siis see kas kääbiku või lapsega;
MCaOaaldi ees vajutab Clarckson
nupule, kus aktiveerub magnet
sellel selline HUVITAV omapära on
et 14 aastaseid tüdrukutele teeb ligitõmmet;
Hammond (stuudios): "On vast alles pask auto,
loodedavasti neid ostvad inimesed surevad avariis!"
Clarckson: "Vähemalt printsess Dianalt .....
räägid rohu ja lillega
meel endiselt jääb vaikseks
suvepäeva heldusest ja
hellusest valgest pilvest
sinitaevas järve kohal
virvendavas vees
et tulikate õitsemist
päev pilgeni on täis
putketes külatee äärest
ussikeele puhast sina
silm juurde otsib veel
nii kerge on süda
et ilmas sellises saad
olla õhtuni teel
räägid rohu ja lillega
nüüd üht ning sama keelt
Soe suvehommik
Suvi on täies hiilguses,
pärnad kummardavad maani,
hommik piilub õhukese udu seest,
tasa sulisevad kraaviveed.
Pilved kui valged vatitupsud taevas,
õhk päikeses virvendab,
avanevad kullerkuppude nupud,
kaunid liblikad lilleõisi valivad.
Soe suvehommik peale hakkab
ikka linnulauluga,
kurb meeleolu lakkab,
suurest suvest rõõmu peab olema.
Iga päev on eriline ja kordumatu
Õhk on vihmane ja soe,
ilus linnulaul põue poeb,
igal puulehel vihmapiisk helgib,
kaunilt valendavad valged nelgid.
Vihmauss mullas vingerdab,
mullamutt mulda kobestsb,
taevakaarel vikerkaar virvendab,
õrnas õhus liblikas laperdab.
Pardiperee koduõuel paterdab,
korstnasuul kurepere laksutab,
katuseräästas pääsukene vidistab
vidiit, vidiit, näen sind siit!
Suve kaunis päev on see,
mis rõõmuga täidab südame.
Iga päev on eriline ja kordumatu,
võtan ikka rõõmuga vastu.
Juba mitmendat päeva...
Juba mitmendat päeva
on ilm pisarais,
puudelehilt langeb tilk,
tilk. tilk, tilga järel tilk.
Virvendab õhk,
kerge on virvendus,
õrnalt väreleb ta,
ilus vaadata.
Lepadriinu rohukõrrel,
kõrt painutab,
kõrre tippu tahab jõuda,
õhku tõusta- pessa lennata.
Linde taevavõlvil näha,
pilved madalal,
putukad on kergeks saagiks
vihma raskuse all.
Kui päike varjul on,
siis märkad mõndagi muud,
käid rohkem avasilmi
ja avastad aina uut.
Loodus on nii ilus,
päikses ja vihmaga,
tunned rõõmu elust,
elada looduse endaga.
Päike
kui hommik oli keeruline
ma virvendasin
Sa võtsid mu käe
ja me tantsisime läbi igaviku
kuldsete riiete sees
Ma ei pannud tähelegi
et rahvariideisse meid on maalitud
sinna tänavatele kus otsimas Sind käin
Ja siis Sa alati "kogemata" tuled
mu kõige tusasemal tunnil
mu kõige hingematvamal ühendusel
Sa oled kohal
Ja siis ma ohkan
Mida veel võiksin ma tahta?
Sest looklevusest saab mäng
Tantsust justkui viirastus
et kuskil kaugel vaatad mind
ja tasa naeratad
Aprillist oktoobrini
Ma ootasin Sind terve nädala
Sa ei teadnud
Ma isegi lugesin päevikus päevi
aga Sa ei teadnud
Ma mõtlesin, et kuhu Sa kaudsid
Kuhu Sa kadusid mu päevade virvendus,
mu energia andja, mu südame löögisageduse tõstja?
Ma lugesin päevi.
Mis juhtus suvel,
oli must auk ja keha kõngemine,
ma muundasin ennast varjuks
mis jäi armastuse toitainetest ilma,
mis otsis lohtutust kurbadest armastuslauludest
ja püüdis endale tõestada,
et see pole päris...
Ma ei teadnud, et Sa tuled.
Aga Sa tulid ka sügisel.
Sul oli ju võimalus loobuda
ja ma arvasin, et Sa teed seda...
.....
Mõtteid....
hindasin üle
ma võin olla pöörane
meie suguvõsa meesliin läheb edasi
kraadi võrra targemalt
samal ajal kui mina põimin sellesse
ulmeliselt pehme naiselikkuse
võin elada, olla kus tahan
homme istuda Dubai tänavatel kui vaja
või joonistada kõrbes liivale
"Väike Printsi" miraaže
Ma ei pea enam muretsema,
mis saab selles sugupuust edasi
mul on uuringud tehtud,
mul tuleb ainult vastu võtta
"Alkeemik" läheb teele ise
mina olen see, kes aeg ajalt ennast meelde tuletab
kas Veronika otsustas surra
või miks ta ümber mõtles
ma ei mäleta,
ma lugesin tookord ne .....
Romantism
jah, mul on autunne
ja võimalik, et elan kuskil romantismi ajastul
kus püstoliga oma au kaitsta oli normaalne,
et mitte langeda häbiposti
surra või mitte surra
aga iseenda au määrida elades tõekuulekat elu
ma ei lubaks
võimalik, et liiga palju vaadatud neid sarju
kus korsett tõmbab hinge kinni
ja lõputud armastuskirjad nõrestavad pisaratest pabereid
aga
ometi on see kaunis ja ilus,
kui tunne vallutab kogu su meeled
et sa võiksidki sellesse uppuda ja sukelduda
iseenda au kaitstes
sellepärast ehk ka minuga ei mängita
nüüd aastate jooksul on arusaam tekkinu .....
Meri on leinas
Külm pilkane pimedus hiilib mööda mereranda,
justkui otsiks kedagi või midagi-.
Meri mustjaid laineid tasa loksutab,
rannaribalt kustutab.
Valged kajakad kisades leinavad,
õige madalale mere kohale laskuvad.
Soolased pisarad mere sülle kukuvad,
kuulda on, kuis merelained tasa nutavad.
Täna leinas on võimas ja püha meri,
mere hinges miskit suri.
Kuid laulumemme laulud merest jäävad elama
ja merelainetele igaveseks loksuma.
Imeline sügispäev
Soe tuul ajab sügislehti taga
kuuseoksad tasa kiiguvad
päike magab vihmapilve taga
õhk soojas õhus virvendab
Rohututid rohetama löönud
lilled sala upitavad päid
mesimumm, kes meest end pungi söönud,
uimasena lilleõiel
käib
See sügise on tõesti imeline
ei ole varem seda näind,
et üks sügispäev on nõnda soe ja pehmekene _
SEE NII ISADEPÄEVA MOODI NÄIB!