Sõnale voodi leiti 241 luuletust (pop)
Unistame koos
Tahad ma näitan sulle
kust vikerkaar saab alguse
kus öö ja päev põgusalt suudeldes
vahetavad oma valguse
Tahad kuulda kuis tuul
laulab pilvevoodis vihmapiisa unele
kuidas marutuuled embuses vaibuvad
andudes üksteisele
Tahad ehk katsuda tärganud heina
kui kaste on langenud
või tahad tunda sõrmede all järvepinda
mis pakase hingeõhust on hangunud
Tahad nuusutada kevade lõhna
kaunil aasal ristikheinte süles
peita end korraks maapõue rüppe
et siis taas linnuna lennata üles
Gailys
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
Raha
Rahaga saad osta maja,
aga mitte kodu.
Rahaga saad osta voodi,
aga mitte puhkust.
Rahaga saad osta raamatuid,
aga mitte tarkust.
Rahaga saad osta kella,
aga mitte aega.
Rahaga saad osta ravimeid,
aga mitte tervist.
Rahaga saad osta kindlustuse,
aga mitte turvatunnet.
Rahaga saad osta kuulsust,
aga mitte austust.
Rahaga saad osta seksi,
aga mitte armastust.
Rahaga saad osta lõbu,
aga mitte õnne.
Maga, mu kallis
Maga, mu kallis, maga.
On puu meil akna taga,
ta pimedas vaikselt oma kiikuvaid oksasid kehitab
ja sulle oma südamelehtedega uniselt lehvitab
pärast päevatööd:
"Head ööd!"
Maga, mu kullake, maga.
Maga, mu kallis, maga.
On kuu meil akna taga,
ta pilvede vahelt sulle magusasti naeratab läbi une,
nagu sind valgesse pehmesse vativoodisse heituma meelitaks:
"Tule, tule!"
Maga, mu kullake, maga.
Maga, mu kallis, maga.
On tuul meil akna taga,
ta heasti tasakesi sulle oma kauneimat vileviisikest luulutab
ja kosutavat parimast paremat unenäolist muinasjuttu
kuulutab:
"V .....
Süütab tähed
Siis, kui mina tuttu lähen,
süütab taevas kuu ja tähed!
Tuul on vaikselt suikund unne,
aga põues tuksleb tunne...
Siis kui ihu miskit ihkab,
ooteaega pikka vihkab,
tahaks minna kähku tuttu,
et homne saabuks kätte ruttu...
Aeg siis liigub sinna poole,
et täidaks lõpuks minu soove!
Siis kui mina voodi lähen,
süütab taevas kuu ja tähed!
Musile by Iti 23.11.13
Vastus T.T.-lt
Tere mu väike Laululind,
on taas hommik ja ihkan sind.
Taevas alles on kuu ja tähed.
Need me saatjad meie teel,
siis on rõõmus meie meel.
Suudlen ja kallistan
.....
Enne kui sain emaks
Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.
Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.
Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.
Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
.....
Igav elu
Elektrit juhib pinge
Ja õpetaja ütles: minge
Tahvli juures istub Aadi
Kes jõuludeks sai vaadi
Vaadi sisse pani ülu
Nüüd mekib nii mis mõnu
Aadi õllest täis
Kuid omamoodi kaine näis
Kodus Aadi sai veel rihma
Ning pisaraid tuli kui vihma
Tunnen väikest Erlet
Kes omakorda tunneb Merlet
Õhtuti käisid väljas
Hommikuti olid nad näljas
Tunnen ka veel Mikku
Kes sai Meeli käest nikku
Pauku lendas nii mis kole
Kahju et kondoomi pole
Meeli sai lapse
Sellepeale võtsin väikse napse
Ristiisa olen nüüd
Sina hapukapsaid müüd
Taga istub Jaanika
Kel tunnis väike .....
Jalutan sul vastu
Jalutan sul vastu nagu makstud karmavõlg,
kunagisest hullust lennust alles tiivutu...
Kunagisest toetamisest valutundlik õlg,
puutepuhtail huultel ikka muie siivutu.
Jalutad mul vastu nagu valge maleruut -
võitmatu, kuid üksindusest tasakaalutu,
iseendast joobes - nagu viimsepäeva juut
tagaaetu, tõrjutu ja põlvil palutu.
Kohakuti jõudes ristub meie pilgumõõk,
süda kurku kerkib või siis kõhuõõnde vajub...
Ainsast hetkest piisab jälle, et saaks täis üks mõõt -
kuniks keha rahuneb, taas olevikku tajub.
Kaela kangeks sundides ei vaata seljataha...
Sina küüs .....
kurb lugu
Sündimata lapsele ei jõutud panna nime
Kätel kandmata jäi südame all hoitud arm
Elust, mis veel eile tundus armastuse ime
tänaseks sai õlgadele koorem. Lihtsalt karm
Kuhu saata valus tõde, matta hingest vaev?
Keda ootab magama nüüd väike võrevoodi?
Millal kuivab pisaratest triiki tõusnud kaev?
Kunas päike tundub jälle tõesti päikse moodi?
Pähe kuhjub küsimusi: „Milleks oli tarvis?“
Eilsest naerust tänaseks sai trööstimatu nutt
Ema paitab sündimata lapsest kõhul armi
Kauni lõputa jääb elu ilus muinasjutt.
Heliriin Puistamaa
Puudutab hommikuvalgus.
Vanast saab kellegi Uus.
Lõpp neelab järgmise algust.
Mis oli? Ei reeda ju tuul.
Kes kellegi järele õhkab...
Mõnel on hooletu lend...
Kui voodi veel eelmisest lõhnab...
Sa petsid (ja enamjaolt end)!
On päevadel eilsetest varje
ja ajalgi ääretu kandam.
Veel kuulda on vaikusest karjeid...
Küll aitaks, kui oleks, mis anda.
Heliriin Puistamaa
Mure
Päike sõuab,
õhtu jõuab,
rahus hingab ilmamaa.
Üks kui teine
tähekene
tõuseb, hakkab hiilgama.
Istun maha
laua taha --
lambikene
põleb sääl.
Minu mure,
ei ta sure,
ei ta uinu magama.
Ei ta väsi,
ei ta oota,
ei ta rahu ihalda.
Vahib silmi,
mis nad näevad,
kõrvu, mis nad kuulevad;
vahib jalgu,
kuhu lähevad,
käsi, mida katsuvad.
Oh kuis mure
silmad näevad,
oh kuis nad tal teravad!
Heidan õhtul,
väsind, voodi --
mure -- tema enne sääl!
Vaovad vahest
silmad kinni --
tema istub kulmu pääl!
Ärkan hommik .....
Igaühe jaoks on keegi, keegi, keda väärid
Armujoovastuses naeratasin
ja kogu maailma tänasin.
Leidsin sinu, kellega olin õnnelik,
valdas mind armupalavik.
Tahtsin maailmale hõisata,
Sinuga ükskõik kuhu lennata.
See kõik oli nii imeline,
Kuid saatus on keeruline.
Olen murtud ja süüdistan end,
liialt püüdsin ja tahtsin sind.
Hüppasin üle varju lootes,
et tuled mu poole joostes.
Nii ootasin, proovisin kuis oskan,
muutsin end, õppisin su kohta.
Üritasin olla igati perfektne,
Nautida iga koosveedetud hetke.
Kõiki mu päevi täitis igatsus,
ilma sinuta olla oli katsumus.
Äkki reaalsus lõi mulle päh .....
Andesta(n) su-mu valu
Andestan su lahkumise pinnapealse valu...
Ise tahtsid, ise läksid, sõrmus tagataskus...
Ütlesid, et olen tugev...küllap mina talun...
Jäänuksime sõpradeks, kuid sina olid vastu.
Kinnitasid kahetsust, kuid silmad püüdsid teisi...
Küllap minust saanud oli harjumuse jõud...
Ei ma küsind kulda, karda, lõunamaale reisi...
Ise kohvi voodisse tõin, ise pesin nõud.
Sõprade ees uhkustasid: "Mul on parim naine"
Järgmistega arutasid, kellel pringim rind...
Nüüd, mil jutud selgeks räägitud kõik lõpuks saime,
mõistan, semudele kiitnud polnudki sa mind.
.....
Unenägu
Hommikul meenutasin oma unenägu,
seda ilusat ja ulmelist lugu:
kus tiiger läbi sinise tule hüppas
ja Päike maakera lükkas,
kus tank oli kõrgemal kui tornitipp
ja mulla all lumes lehvis lipp,
kus tuul puhus sisse kõrvust
ja sosistas ülekuumenenud ajule õrnust,
kus ainult üks huul tegi musi, päriselt,
ja ekskavaator mängis, et külmast väriseb,
kus jää-äärelt algas suvi
ja armastus tundis ilust huvi.
Siis aknast välja vaatasin kui tõusin voodist,
väljas kõik oli täpselt mu unenäo moodi.
-Alice
Jõuluplaan
Magab voodis väike Mati,
aknalaual suss on vatist.
Aga ärev Mati luksub,
sest et sussi pani lõksu.
Tahtis püüda päkapikku
otse oma lõksu pihku,
et kui koidab valge hommik,
lõksus on tal kommihunnik.
Nüüd siis viimaks koitis hommik,
kus on tema kommihunnik!?
Pole sussi, päkapikku,
pole läbi läinud trikk ju.
Aga siiski vedas veidi,
suss tal kuuse alla viidi.
Olid kommid, oli suss,
sussijussis kingitus.