Sõnale vool leiti 406 luuletust
Kogu ta süda
Kõik konfliktid mida kogenud, enda ootsustest ja lootustest tekitatud,
mekin valu, jälgin kuhu kannab ta mu arusaamu kui elu-keeris saabub,
võitlematta, näen kuidas kõik laabub, iga tunne mis mul oli,
viimaks taandus, iga hingetõmme mille võtsin, must rahus lahkus,
voolates mööda jõge aina allapoole, enam pole mul füüsilises reaalsuses kahtlust,
vahest on siin jõe voolus külm, külmutab mu hinge, paksendab naha,
kuid ükskõik kui kaugele mind see jõe vool ka ei kanna,
Ei näe ma kunagi lõppemas seda rada, näen kuud puude ladvas,
kui mina talle-tema mulle otsa vaatas, .....
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
Pasapeetri äpardused
Töökuktuur meil kõrgel tasemel
vali millist tahad
kits magab lehma asemel
rahakad koidikud ja ehad;
kõndida täna mööda tehast
sibi vaev mürki nokkida
tööriistad nagu tehtud vahast
ei saa sitta rookida;
misiganes ka torudest ei tuleks
reovesi lõputult jookseb
vaja, et keegi ava sulgeks
sest juba rotilaipasi lainetega lookleb;
leian tühja kandossi
tüki vist šokolaadi võtan
ajan kaks eri asja sassi
aga pruuni endiselt suhu pistan;
mul sitta saapa peal
maha nühin ja ringi vaatan
mul on paska toolil seal
kus oma korda koristada ootan;
et mitte uppuda, u .....
veel midagi teismelise east
sa veel ei vaata
kuis tühjaks voolab
elu liivakell
jah kardad
hinge haavad
kus varjul surma pelg
veel maitsta tahad
elu hiigelkarikaist
olla sellest vaba
sind Jumal karistab
aega pillates
et seda laristad
tean see hetk kord tuleb
kui kustuvad kõik tuled
on tühi liivakell
ma enda järel uksed sulen
hing täis nuukseid meel hell
aga see tunne läheb õnneks mööda
Su ees põlvitades ja tänus
Ly-le
kuuvalgus
külmund lehe krabin
lambad kahutavas
õunaaias oo mälu
ehmatades kuis avad
ukse ära olnud ilma
jah veelkord
arutult ja vabalt öösse
tollesse end pillan
kuu valgus linadel ja tekil
all aias maja trepil
voolamas meist
hommikuni läbi
tulvaveena veres
vaid õnne värin
Nii valus on
Nii valus ja raske on
Sind oma südame küljest lahti rebida,
kuid pean seda tegema,
sest elavana tuleb mul edasi elada.
Panen mängima Su lemmikmuusika,
siis valu saab seest minema,
voolama pisarate ojana,
veidikeseks ajaks taanduma.
Ma siiski pean tugev olema,
saatusega leppima.
Ei saa mõtteid ülekoormata,
muidu võib langeda,
murekoorma alla vajuda.
Kui kuu on valgustamas ööd
ja tähed säravad,
siis tunnen. kuis mu süda lööb,
oled mul nii lähedal.
30.august
veel õitseb aias
päikselill pea kohal
sinitaeva avarus
meelel alles sellega
üheks olemise vabadus
veel suvi jõena hetke
voolab päeva heldelt
joodab ei katke
hallaöödest õitsemise hoog
mis sest et veretama
hakkas toom
ees raagumine suur ja hall
lumevalge otsatu talv
Lahke süda
Süda on Sul nõnda lahke.
armastust voolab aina juurde.
Sul võime on südamega kuulata,
nukra hinge sisse pugeda
ja mõtteid kurbi lugeda.
Aitäh. et oskad südamega kuulata ja hingega vaadata.
Vaadata, kuis sügis poeb mul sisse,
muudab rahutuks meele
ja paneb kurvalt mõtlema.
Ainult Sina
oskad mu kurbi mõtteid ohjata
ja pisaraid kui vihmapiisku
mu põsilt noppida.
Sügisel on ikka rõõm ja valu korraga.
suve lõpp
kui taeva alt kaob
elu haljus koltub mets
puhkama jääb põld
mulda küntakse
täis teri viljapead
hoidnud kõrs
taas valge vaikus
uue kevadeni
räästate tilkumise
kärbeste suminani
kasetüvedes mahla
voolamise kuminani
sa ole sellega kaasas
nagu vesi jões
elule vaid vennaks õeks
Pahna täis
pea täis pahna käid ringi nagu lõvi-lõrr
kes ootamas uut laadungit
oma mõtete vaost
milleks, milleks,
milleks tänada lillede ja kompvekkide eest
milleks tänada?
kas ülemõtlemine võiks viia tee irreaalsusesse?
milleks mina?
kas üldse?
aga teised ei tee ju nii, ei käitu ju nii,
kas see tähendab, et uutmoodi on valideeritud
või mitte?
kas ma saan rohelise või kollase kaardi,
eemaldatakse mängust
ja istun pimikus
tehes leivast justkui liimi
ja ajades juhtmeid, et saavutada valgust
mis valgustaks mu kambrituba
milleks selline sentimentaalsus
milleks sell .....
kuidas saad sina
ammu olen
hakanud endalt küsima
kuidas saad sina
lasta endasse jõena voolata
päeva kuldsel valgusel
lillede õitsemisel
lindude varju libisemisel
üle su päikeses küpsevate
õunte ja pirnidega aia
kui taevas ja maa on
pahvatustest kogu aeg katki
surm klaasistund silmadega
ei lase ajast lahti
oo elu haljas nurm
vastu mu põske
su hõõguv hurm
