Sõnale vool leiti 473 luuletust (uued)
EMA
Ei ole ilmas ilusamat sõna
kui on EMA
Ei ole ilmas säravamaid silmi
kui on EMAL
Ei ole ilmas õrnemat häält
kui on EMAL
Ei ole ilmas pehmemat südant
kui on EMAL
EMA armastab
EMA andestab
EMA rõõmustab ja kurvastab
EMA õpetab ja kasvatab
EMA süda valutab ja kannatab
Ema väärib tähesära
väärib kuldset päikest. kuud
EMA armastust täis on süda
armastust voolab kogu aja
EMAGA rõõmupäevi on rohkem
EMAGA elu on palju uhkem
kade olen
kade olen pisut selle
kõrge sinitaeva õitsvate
sidrunite
ereda päikese pärast
mis nüüd Lissabonis särab
täitnud pilgeni on päeva
tänavad linnas
ah kui saaks selle
voolava valgusega
lihtsalt kaasa minna tunda
ainult päikest jood ja
sisse hingad vaid täis on seda
kogu umbseks saanud ilm
kodus nartsissidel õied
aias lähevad juba lahti
nende üle meel hakkab
pidama Sinu äraolekul
kordi vahti
elu võimas hurm
ei usugi kui päike
nõnda kuldselt päeva
voolab igat lehte
lille joodab taeva all
on kevad elu võimas
hurm et ilmas võimalik
on surm ilm ise
üleni vaid katki hetki
leinav üksnes kurb
pühapäev
kui vähe vajab
inimene et olla õnnelik
kuulata talv otsa
jääs kinni olnud
lainete loksumist
vastu paadi serva
päikese voolamist
soontes hõõguma
verre
kure nokaplaginat
vana haava otsas
oma pessa jõudes
ammu seda niimoodi
endasse pole ahmind
kui hommik .....
Minu uni
Unes punusin võililledest pärga,
nii ilus oli kollase vaiba peal olla,
liblikad lendasid siia ja sinna,
mesimumm mett mesitarru vinnas.
Hõbedane ojakene aina voolas,
oja vulinat linnukene oksal kuulas,
päikene kuldseid kiiri samblasülle pillas-,
Minu uni sai õnne ja armastust täis.
Liisile
jää rahulikult unne
miljard aastat taeva all
veel päike päeva
endistviisi voolab
puudel lehti õisi okstel
rohu haljendama joodab
mis saab inimesest elust
maast me ette ei tea
ka seda mitte kas kokku
rullitakse taevas
mäed nihkuvad paigast
voolamast lakkavad jõed
päike muutub mustaks nagu
kotiriie kristalseks
jäiseks kääbuseks
*
jätad pärast mitmeid tunde
planeetide õpetamist nende
vaatlust öises taevas oma
juntsudele klassis siiski
viimases kohtumises ütlemata
kvadriljoni aasta pärast
Päikese perekond
lakkab olemast liig ränk
v .....
Õhtu vanalinnas....
Kodunt välja ihkas hing….
Polnud ammu kuskil käinud…
Pintsak selga, jalga king….
Minutiga olin läinud…
Mõtlesin siis kuhu minna…
Hõrku maitseid nõudis kõht…
Seadsin sammud vanalinna….
Klaariks pea lõi värske õhk..
Kaunid kohvikud ja baarid…
Voolab vein ja maitseb toit…
Aega veetmas õhtu staarid…
Käib pidu kuni tõuseb koit…
Kaasaks juhtus veetlev neidis…
ilus meik ja hõrk parfüüm…
Kaunis neiu roosas kleidis…
Hingele kui hea ensüüm…
Mõttes kandsin neidu süles…
Kas ma rahuldust sest sain?...
Ehmatasin voodist üles…
Kõi .....
muud
muud polegi vaja
kui põld saaks olla põld
mets mets taevas taevas
voolama jääks jõgi
igast pungast kevadel
sünniks leht ja õis
hommikul läheks valgeks
õhtul pimedaks
sind maha ei jätaks
elamise õhin kestaks
igavesti elu võim su üle
maa suures süles
*
öösel tähti nähes
uhkusega hääles
nüüd neile öelda võid
kord minagi elasin
helesinisel planeedil
kauge Linnutee veeres
vahtisin minagi täiskuud
Sinuga hommikuni
järve peeglist
krõmpsutasin augustis
astreid täis aias
mahlaseid suhkruherneid
kadusin ära kevadel
Emajõe suure .....
Veetlevas kevades
Tunda on maheda tuule silitust,
tuulesuu õrna puudutust põsele,
olla looduse kui armsama, embuses,
kuulata linnulaulu kui lembeluulet.
Kevad õrnalt, mis kui armastus
tuksleb südames,
voolab kui vulisev ojake,
kõigis mu tunnetes ja mõtetes,
läbinisti olen veetlevas kevades.
paadis
penikeelte kitsad lehed
minemas jõe vooluga
kogu aeg kaasa aerude
sulpsatused aegajalt vette
lõhkumas järve peeglit
hommik on kohal
udu otse tõuseb üles
kui vähe on tarvis sõnu
et hetke pritsmetest märga
niimoodi hoida
nende vahel süles
tulla niimoodi koju ühes
et ilm muutub
siiski näo pöörad ära
mis siis et päevas olla saad
kus päikese heldus
taeva alla muudkui
jõena õhtuni voolab
raagus puude asemel
mets peagi saab heleroheliseks
nukruseni seda kuid
olen oodanud
rõõmu õhetamiseni
veres lootnud
ei pilk suuda vaadata
hetke mis kildudeks puruneb
et ilm muutub kogu aeg
aina rohkem rusudeks
*
Lumest vabanenud kõrrepõld
me midagi ei tea sellest
mida tähendab põllule
igal kevadel olla uuesti põld
ja niimoodi tuhat aastat järjest
terveks suveks odrale rukkile
nisule saada koduks
pilvise taeva all üks lahja mullast lapp
astritele peenral õunapuude all
hallani õitseda
mida tähendab mäele
olla miljoneid aastaid mägi
Niilusele tuhandeid aastaid
kõrge pilliroo vahel
voolata oma sängis
granaatõunapuul mägedes
lasta uuesti õitseda leekivalt
oma erkpunastel õitel
ookeanil Euroopa ja Ameerika
vahel olla silmapiiri tagagi
miljoneid aastaid
tuulte käes ääretu ookean
ah mis
ah mis päikse kuldne tulv mu
päeva täna sisse voolab
mu kõiki meeli
pillavalt õhtuni joodab
samaoodi lumest vabanenud
kulu mändide all saab soojaks
näib kogu ilm pärast
pikka talve värvub peagi
puude lehtimisest heleroheliseks
õitsemisest heleroosaks
*
nagu lapsel pead
käsi silitada tahab
lumest vabanenud
esimest rohelist rohtu
hing millest oli
talv otsa lahus
saab otsa see
kauane valu
mu õhtutes kui
tagasi kuldnoka
rahutu vile öödes
kiivitaja kaeblemine
kevadtuul penina
limpsib nägu magada ei lase
kodumetsa tulnud kägu
.....