Sõnale vool leiti 474 luuletust
Procol Harum - Whiskey Train
Ei kavatse sõita selle viskirongiga
Ei kavatse enam leeki põletada
Viskan oma pudeli äravoolu
Ei kavatse sõita selle viskirongiga
Mõelda, et võiksin sedasi eksida
Olla nii haige ja ikkagi jätkata
Kuidas ma joon, on olnud liiga kaua
Ei näe mõtet jätkamisel
Ma kaotan selle joomingu bluusi
Leian tüdruku, kes sunnib mind valima
Tema armastuse ja joomise vahel
Ma kaotan selle joomingu bluusi
Ei kavatse sõita selle viskirongiga
Olen väsinud leegiga põlemisest
Viskan oma pudeli äravoolu
Ei kavatse sõita selle viskirongiga
Uus elu ring*
uus elu ring
ei see unusta vana
see, kelleks pead saama
saad nagunii
mõni nimetab seda saatuseks
mõni õigesti langetatud valikuteks
mõni juhuseks
ometi, nad räägivad ka sisemisest tundest
kutsest olla see, kes sa tõeliselt soovid olla
nii halvematel kui ka kergematel päevadel
kui kõik su sees ja su käes voolab ja
sa tunned, et pakkuda võid palju
ometi, kui pakud palju
on ka endale vaja aega anda,
et suuta pakkuda seda tagasi andmise rõõmu
ka teistele
kes saaksid sind omakorda õnnelikuks muuta
võilillede kiiskav kullendav nurm
linnast rongiga tulin ära
jõe voolamisega kuppudes
saada tahtsin üheks
penikeelte vahele
kõrgesse roogu kaduda
pilvedeks vees
aduda on teinegi kulg
taeva all mille omaks võtab
inimene vast alles siis
kui pea on hall
koos olla võililledega
päikese joomises
pojengide pillavas
õitsemises enam
öö et pole pime
sa maha jätad oma nime
kui pähe hakkab
sirelite unund lõhn ja
kobrutav hurm õhtuni
võilillede kiiskav kullendav nurm
elu heldus korraga
sus muutub
üleni vaid helluseks
Hüvastijätt
Hüvasti kevadtuuled soojad,
hüvasti õiterohke mai!
Pisaraid mul aina juurde voolab,
et kaunis kevad otsa sai.
Nii palju kevade on andnud,
elu löönud õitsema.
Hinge ja südame ta jälje jätnud,
suvesse jääb kauaks vohama.
Kevad oli,
suvi tuli-,
Päike on see, mis alles jääb.
minu maihommik
kordi unetuna vaadanud olen
kuidas öö asemel
taeva alune täitub valgusest
kaob toastki hämarus
asjad saavad tagasi oma
piirjooned tähenduse
köögis nuga on jälle nuga
lusikas lusikas hommikupudru
jaoks pliidile tõstetakse veega pott
siis lisatakse klaasitäis helbeid
tilk piima näputäis soola
ööst vabana hommik hakkabki
päeva uuesti algul nirena voolama
minagi oma elul alla lastud purjed
jälle tõmban pingule lipu tõstan
masti siis lähen dekile lõug habemes
päikest ja kohvi rõõmsana jooma
Lihahimu
Mitu päeva täiskuu öösiti
ehk poissmeeste päike kõrgub
on aeg mõelda teisiti
kui kevad rohelusest nõrgub;
nagu jooksuaeg on alanud
ning ka sinu naine pole kaitstud
paugu nikku võõrad vajanud
oma väntasi metslased mõõtnud;
pean lükkama oma tibi kähku autosse
enne kui huilged meid ümbritsevad
muidu saab ta oma aukudesse
nii nagu pardid emalindu ahistavad;
pikad nagu voolikud
kolmandad jalad lohisevad järel
zombid on nikuhoolikud
lihahimu lausa verel;
lõputu jooks peab rallit autoga
mille rehvid nad alla ajavad
järele purskub verejuga
minult nad õpp .....
Kingitused kallile emale
Kogu päikesekulla
kingiksin ma emale,
sinitaeva säravatest tähtedest
punuksin tal kaelakee,
naeratused kõige kaunimad
tooksin huultele,
allika kristallselgel veel
laseksin voolata ema südame,
kallistusi ja kauneid lilli
kingiks ikka ja ikka kallile emale veel.
instagrammi luulet lugedes
teel tunnete poole
iga sõna jääb kuskile kinni
murdeea hägus tundmuste
praaga enne juuakse
kannatamatusest ära
kui saada jõuab
puskariks
pähe mis hakkaks
suubub pigem soolaukaks
kui muutub voolavaks jõeks
märja pesu asemel
sõnad on väänatud kuivaks
riputatakse lõksudega
ridadena nöörile kuivama
nii et kõigile näha oleks
miskipärast kutsutakse seda
siis luuleks
pojengi pillav ilu
tee ääres kasel
lehed hiirekõrvul
õie õhtuks avas nartsiss
lume asemel näo teeb märjaks
teel koju nüüd vihmapiisk
taeva all kui kevad
heleroheline meil tulla
laseb õitsemisse
hea on tunda üleni hele
on see minek voolab
meisse nii võilille vihma eest
sulgumine kui üle peenra
serva pojengi
pillav ilu maiõhtu vilus
sellest õnnest
sellest õnnest et päike
jälle jõena päeva voolab
argsi nutta äkki aias tihud
kevad ilma uueks
hakkab looma
silmavett saab pihku pisut
päev tagasi õena kõrval
kus õitsemine alles
arg ja õrn veel mitte pillav
vaadata võid tasahilju
hing rõõmust sala sellest
õhtusse kiljub
Mõõkade torm
See on me pime õhtu
kuis tulnud aeg
torgata mõõk sakste kõhtu
et lõppeks võõra vaeg;
püha vanne on antud
hiiemetsades
põlevad mõisad ja kirikud
tõuseb vaen kohalikes matsides
kelle arvamused on avalikud;
see päev
maagiline nagu lihavõtted
on tuntud jürikuul
koondunud ühised mõtted
iga eestlase suul;
mõõkade torm niidab nad kõik
kelle kurjus kanda kinnitab
kostub sõjasarve hõik
see vere voolamist teavitab;
au tänapäeval me anname
pühendudes ühtsuse kursil
iseseisvuse vaimu kanname
kodus ja võõrsil