Sõnale voorsil leiti 20 luuletust
Kallis kodu
Koduväravani on jäänud veel üks samm,
juba eemalt paistab tuttav tamm,
tuttav linnulaul mul paitamas on kõrva,
pisar ikka ja jälle kippumas on silma.
Kodu kallist ei unusta ma iial,
ka võõrsil olles,
kõik mõtted koduni mind viivad
ja koju tagasi toovad.
Oma kodule au ma annan,
tema eest hoolt kannan,
armastan ja ei vaheta teda iial luksuse vastu-,
Kodus on mu hing ja mu süda,
hea, et ta alles on täna.
Mõõkade torm
See on me pime õhtu
kuis tulnud aeg
torgata mõõk sakste kõhtu
et lõppeks võõra vaeg;
püha vanne on antud
hiiemetsades
põlevad mõisad ja kirikud
tõuseb vaen kohalikes matsides
kelle arvamused on avalikud;
see päev
maagiline nagu lihavõtted
on tuntud jürikuul
koondunud ühised mõtted
iga eestlase suul;
mõõkade torm niidab nad kõik
kelle kurjus kanda kinnitab
kostub sõjasarve hõik
see vere voolamist teavitab;
au tänapäeval me anname
pühendudes ühtsuse kursil
iseseisvuse vaimu kanname
kodus ja võõrsil
Eemal kodumaast
Võõrsil puudust tunneb süda,
kodumaast, mis armas on,
hing ei leia rahu enam,
talgi valus olla on.
Kuused, männid pole samad,
võõrad majad, katused.
Inimestel teine sära,
teine sära silmades.
Mägedes kaja hüüab kodu,
kodu...kodu...kodu...!
Vaevalt nuttu kinni hoida suudan,
hinges käib ringi valu.
Linnulaul on kodumaine,
vidin südant soojendab.
Mäed need on nii kõrged, kõrged,
tipud pilvede alla trügivad.
Ümberringi teine elu,
teed ja rajad tundmata...
Oma emakeeles rääkida,
tahaksin ma lõpmata.
Teine keel võib olla ilus,
hea kuulata,
kuid o .....
Sõpradele võõrsil
Sina ei mõista
hinge seda valu
mida toob kaasa
endaga kodumaatus
ümber hall lage vesi
pea kohal
võõras laotus
igaveseks oma keele kaotus
selles rääkimise
igatsus ja janu
meel mida
päevast päeva
öösel unetuna
ära talub
milleks endale tahtsid
säärast saatust
andis põlvedes
andis põlvedes järele valu
kui kirikul treppi puhtaks pesid
õhtus valitsema hakkas rahu
lapp kuivas pärast nööril
hing jõudnuks kui koju
tagasi viimaks võõrsilt
alles torn ja altar
ikooni ees põleb küünal
ema käsi mis süütand
sul midagi pole karta
süda las rõõmust uksel
tere nüüd kõigile hüüab
eesvanemadki silm
kauguses kinni püüab
05.10.2022
haige?
peab jääma haigeks?
et hing saaks taas terveks
et noodid mis tervendavad hinge
jõuaksid lähemale
et süda saaks hellust täis
küll füüsiline keha järgi jõuab
ja nii ma lonkan oma kontsast nikastatud jalga
bussi ja lennuki vahet
olles kodus ja võõrsil
olles sinuga ja sinuta
Sõjapasun hüüab...
Ukraina kohal sõjapasun hüüab,
trummid põrisevad
ja põrgukstel keeb.
Inimesed põgenevad,
kodud maha jäävad,
rusuhunnikutes oigeid kuuleb veel.
Linnulaul on ammu vaiki jäänud,
vaid üks kägu, võõras pesas veel.
Rännumees, kes võõrsilt koju tulnud,
upub pisarates, kodu ukse ees
ja abipalveid saadab ta
taeva poole teel'.
Koputus
Iga koputus aknale
nüüd võpatuse toob
Ehk on see päkapikuke,
kel kinkimise soov
Või on hoopis postiljon see,
kel raske kandam kukil
ja jõulukaartidest
kott on pungil
Äkki hoopis külla tuleb
sugulane hea,
kes ammu juba võõrsil elab
Hea, kui meeles peab
Vahest linnukene toksib
aknalauale
Jõuluajal viin ma kuusepärja
Ema hauale
Onu Väino rotilõks
Sügisel tungivad kahjurid tagasi sisse
hiired ja rotid kodud ära vallutavad
teevad pesi pööningule ja keldrisse
talvevarusi söövad ja kõikjale situvad;
Väino teab, et tullakse võõrsile
nii leiutas enda disainitud rotilõkse
asetas ühe kööki kapile
ja öösel hakkas kostma klõkse;
tuli taskulambiga Väino kohale
aga kahjurid kavaldasid ta üle
nad ta lõksu toonud ligemale
nii kõrist väljus mehe valuvile;
ja sügismasendus algab kaotusega
kui peremees kukkus enda auku
nii lõppes sõda kahjuritega
sest enda lõks lõi kinni ta noku
Suunamudil
Influenceril ei ehi
Ükski riideese keha
Et veelgi õrritada mehi
laseb paljalt pildi teha
Fänn tutvuks iga rakuga
ta kehast- kuid justnagu narrides
Täit alastust ei paku ta
vaid hoiab mõnd kitarri ees
Fantaasiate jaoks veidi ruumi
üks mõistlik influencer jätab
Küll keset unenägusid nii kuumi
fänn ise takistused võtab
Ümarmudil unimudil
Võõrsilt laev tõi võõrast liiki
Kuidas sattus suunamudil
meie Eesti Vabariiki
Võõrsil
Kord läksin kodust kaugele,
mind tee viis ära võõrsile,
ei rääkind sul mu emake,
suu vaikis ka mu pruudile,
Mu jalge all hanged
ja porised teed,
oh, kuhu küll viivad need tundmatud
teed.
Päev ruttu kaob öösse,
kuuvalgus mu teel,
tähti ma korjan,
mu silmades need.
Ma tuleksin tagasi,
kui tulla vaid saaks.
Meie maa kured ...
Kaugele kodumaa taevas lahkuvad kured,
kaasa hüüavad siit oma sünnimaalt pered.
Rännul võõrsile , ületavad maad ja mered,
lõunamaa rannal lõpevad külmade mured.
Uhked pesad neid meenutama, jäid maha,
tagasi kevad kutsub linde , kodu piiri taha.
Usinad tööl, rohkelt materjali nad vajavad,
pojad siia juurde, uusi kodu - pesi rajavad.
Hansi!!!
Viimane pidu ...
Meil minemisel , alati suur rutt,
jääb poolikuks hüvastijätul jutt.
Jättes inimesed kes sulle kallid,
oled nendega vaevu keda sallid.
Kas hetkel pisut vale oli arusaam,
või liialt ligidal asus raudteejaam.
Nii kiirelt kodust viis sind rong,
tagajärjeks aastaiks, vangi kong.
Pidu seal veel jõudmata sul alata,
peatas elu kauaks mis siin salata.
Võõrsil eksid , pahe laial - teel,
kitsa - raja õige , leiab sinu meel.
Hansi!!!
Aastaid kaugel ...
Eemal kodumaa ja tema rannad,
sulle kallid, hinges keda kannad.
Siis igatsuse väele , alla annad,
ei võõrsil hoia, ka taevamannad.
Kodus tagasi , kui uuesti sünnid,
möödas mured , igatsus sunnid.
Oma rahvaga , tulevikku kõnnid,
olgu rõõmu , või kurbuse tunnid.
Sinu õnnemaa ...
Kõik hetked , mis elus õnneta ,
sul abiks , õnnemaad - otsida .
Teadmisi kogu tööta ja unista ,
ka õnne võid , lähedalt - leida .
Oled õnnemaa , me kodumaa ,
kui raske küll , vahel sinuga .
Viibid võõrsil sa , võõral raal ,
kuid mõtteis pühal - isamaal .
Sa oled...
Sa oled mu põsepadi, mu mõnus villane sokk.
Mu üksik jalutuskäik. Mu pooleli lõngatokk.
Mu akna kodune vaade. Mu sajus krõbisev telk.
Mu auto taandatud iste. Maanteel mu helkurihelk.
Oled mu vaikus kesk melu, hämar mu nurga taga.
Mu uneliivane mõte – soov, mis iial ei maga…
Mu nägu ja näpujälg võõrsil, mu kokku volditud kaart.
Mu alati terane pliiats. Riigipiir ümber mu saart.
Oled mu väärikas pildiraam… Tunne mu rinnal ja süles.
Mu pere, kes lõpuks ja viimaks
on leidnud mind maailmas üles.
/Mari*Uri/