Sõnale värss leiti 68 luuletust
"Head ööd"
Mahe helesinine taevas
ees ootamas - ootamas me retk
just see sama hetk.
Päiksekiir kase väreluses,
su säravaid juukseid
paitab. Endale arusaamatagi
päiksele kaasa aitan.
Helesinine taevas end
sängitab vaikselt unne.
Aga ta teab, et minul
ja Sinul on aega nii
mitmeidki tunde.
Meid tervitab Kuu sel
tähisel ööl.
Ning sängitab Ta meid,
kui soovin sulle
"Kallis, Head ööd!"
Tahtev pilk
Värelevas loojangus, silmapiir kaob.
Oodates pilkude kohtumist,
tajudes iga aatomi sagimist.
Pilgud tõmbuvad - tunded metsistuvad.
Sind tahan, sind tahan, sind tahan.
Sind vajan, sind vajan, sind vajan.
Su kevadine parfüüm mind
kui mesilast neelab.
Su naeratus mind muudkui
keelab ja keelab.
Tundes tuuleiili hellitamas
su põske.
Olen vankumatu - hinges on rõske.
Sind tahan, sind tahan, sind tahan.
Sind vajan, sind vajan, sind vajan.
Taeva laterna sädelevas valguses,
me hinged põimuvad nagu alguses.
Miljoneid tähti vaadates igal õhtul
mõistsime mis tunne se .....
nagu mets mais
nagu mets mais
täiskuu augustis
vaatab ennast järvest
mu värsside kohale
kummardusid Sina
uuesti sõnad said tagasi
oma tähenduse
nende võrad hakkasid
õhetama nagu enne lehtimist
teeäärsed kased nad
julgesid üksteist kallistada
olla kevadvihmas
lahti läks tee ääres võilill
sinetama hakkas rohus
ära unusta lill
silm märkab pea kohale
tulnud on suvetaeva
suur valge pilv
*
kõik on sul juba
olemas
meel vabaneb üha
rohkem talvest
öö asemel päev
läks uuesti valgeks
paisuvad okstel pungad
mäest alla ojadel veed
vulavad j .....
tuhat luuletust
kui sa umbes tuhat
luuletust oled kirjutanud
avastad ühtäkki et vihm
mis neis ülalt alla sajab
teeb seda päriselt
võilill tee ääres ka värssides
päiksega kogu aeg käib kaasas
õis tema poole õhtuni kooldub
lomp külateel ka käsitsi
kirjutatud ridades
peegeldab pilvi puude oksi
nii järvevees kui sõnades
kullendab suvepäeval ööselgi kupp
sa kinni hoiad sama elu kaelast
mis päikse eest varju otsiv konn
liblika oma teelt õhku ajav sipelgas
ööseks oma õie sulgev tulp karges mais
Sõbra värsse lugedes
me hinged kaua olid
päevade rägastikus
üksteist otsides
igatsuste janus
õnne piinavas valus
nii hele oli see ootus
nii sügav nii puhas
see uuesti korduks
oh jumal aita mind
selles palun
*
Need valged ööd
kui kerge on kardinate
taga see puhtevalgus
täis õitsmist kaugus
kui vähkremisest kortsu
läheb ase sa ajal
omasoodu minna lased
tunned selgelt
me olemine võimalik
on üksnes tänu päikesele
tema põlemisele ilmaruumis
mis muutub valguseks aknas
ka öösel juunis
sulepeaga kirjutades
kasta tindipotti sulg
nutta värssides sellest
päiksest soojaks läinud muld
su ümber õitsemine helde
elanud oled juba mõnda aega
ikka ent ära ei harju
roostetab sirel veri valus
sellest karjub Sinagi mööda minnes
vaid lihtsalt lausud ah mis narrus
kui sirelisse nagu poissi armud
B. Pasternakist mõeldes
Iga president on gei
Refr:
Iga president on gei ja ma oskan tõestada
seega ärke uskuge, mis sitta koolis õpetada
õpsid tahavad laste hingesi päästa
neid päriselust vähemustest säästa
pole halba midagi, kui 2 täisealist armuvad
õitsevad, tõusevad ja koos närtsivad
jah, ma ütlen, okei
iga president on gei;
(värss 1)
riigivanem Päts on päästekomiteest
vaja tugevat ja tagaauguga meest
Eesti esimene superstaar Tahkurannast
pole kandossi, kannab ta kinnast
Jüri Vilms ja Konstantin Konik lõid kuldse trio
enne popkultuuri algust oli kolmik ipressario
kes imesi tegid, lõid ja üks .....
Gerli värsse lugedes
sõnadele anna valu
klahvidele pisarad
palju kordi seda palu
kuni sellest tühjaks saad
uuesti näed lillel
õis on läinud lahti rohus
pilk jääb kinni
kase valgel tohul
päike paitab heldelt põske
uduna hajub ilm rõske
üle pika aja meel saab
pisut rõõmsaks
linnu sule kui leiad maast
miski selles hommikus siis
enam pole külm ja võõras
vihmast halliks läinud laast
/ lihtsalt vedelema jäänud laast
mida annavad juurde sõnad
nad on kogu aeg olemas
nagu pilv pärast talve
mu õues lehtima hakkav
kask aastatega auku
kulunud tee
loomisest saadik
hall olnud taevas
mida annavad
sõnad juurde sellele
mida näed ja kuuled
hommikust õhtuni iga päev
olemist mis sõrmede all
nagu veri soontes tuksleb
süda et lööb hing on alles
enam olema ei pea pikas
talves värsside püüdmiseks
pliiats olema terav valvel
meelel kinni püütud ekstaasist
õhetamas korraks palged
ka see leht võinuks jääda
siiski trükimustast puutumata
lihtsalt valgeks
LUULEKEVAD
Täna tahaksin hõigata õhku,
et kõikide kõrvad kuuleks:
„Trotsides kainuse rõhku,
ma kevade kuulutan luuleks!"
On värssideks kellukad valged
ja stroofideks sinililled
ning mõõtudeks musträsta viled,
lõppriimideks lõokese triller.
Veed voolavad vabavärsid
ja liblikalennud on lüürikaks!
Kes vaadata-kuulata kärsib,
tunneb südames sõnade muusikat...
Matemaatika armastus
Sulle ehk meeldib matemaatika
sellepärast oledki riimide lisamises
nii hea
korrapärasus, piltlikkus ja vorm
isegi kirjandusõpetajale pakuks huvi
mida aastate jooksul oled kirja pannud
kasvõi oma lõbukski
ja ajatäiteks talle
ma ei arvanud, et Sa kirikussse tuled
aga ma olin tollal üldse isekalt kreenis mõtlemisega
lihtsalt kuvand sellest, kes eeldasin sind olevat
ei ühtinud tegelikkusega
ja vastupidi
pärast hakkasin hoolega oma sõnu kugistama
nende ebaõigluses, hoolimatuses ja võib-olla kohati kalkuses
muidugi sa olid kirikus kohal
ma olin ka
muidu ma ei mäle .....
Andrei!
Saadan Sulle ühe oma anonüümseks jääda sooviva sõbra luuletuse. See, kes Su värsse kommenteerib
вeчeрний свет всегда тебя пленяет
ячмень в полях настурции в саду
лучом волшебным он преображает
и долго - долго над лесами тает
сквозь облаков застывшую гряду
меж днем и ночьу хрупкая граница
свет возносясь уходит от земли
и в тьме что мягко на земле лож .....
Vestlusest isaga
kui te mu värsse
ja kirju kunagi põletama hakkate
visake tuhk õunapuude alla
nii nad ei pea lahkuma
oma aiast kus nad on
kasvanud ja õitsenud
peljanud öökülmi
liigset pakast jabur
olnud sirelite hõõgumisest
puhtevalguseni
kui pähe hakkab
öö juunis valges
*
ja enam pole tarvis sõnu
kui puhastustules hing
valge suitsuna tõuseb üles
elu hiigelsülest
saab valgusega üheks
luuletuste saatus
värsse põletan
taeva all olnuid
hommikuid ja õhtuid
koltunud roogu
jäätunud jõe kaldal
heledat täiskuud
lumise lagendiku kohal
pungade lõhki minemist
kasel mahla tilkumist pange
meel kilgates kui näeb
pärast halli talve
lapsuliblika esimest lendu
tee pervel võilillede kullendamist
sirelite hullutavast õitsemisest
kaob öösel uni
valged puhevil pilved
Emajõe tulvavees
Peipsi poole on teel
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ilu võimas lumm
silmi tuleb nukrus
kui keha kuhtub
hing helluseks ja tänuks
muutub olemise .....
isa värssidest
kui kurgus otsa saab
päikese hele sõõm
teel olen teise ilma
hing lahti laseb elu küljest
nagu oksalt leht kaob kergelt
päevast rõõm
kuis kardan kohtumist
Issand Sinuga silmast silma
kui igaveseks jään
ilma maisest kodust
linnulaulust haljast rohust
eha valust kase tohul
mul kõiksusega rääkida
tuleb igavikus lõputult
üksnes tema keelt
kuu valgus toas
Täiskuu öösel augustis
isa värsse lugedes
kuu valgus öösel
ärgates toas
poisieas
nüüd hall sul pea
Vaikne ookean
on nende vahel
sealpool silmapiirigi
õiteks muutunuid riimisid
*
floksil õis alles hõõgvel
hing kui jõudnuks koju
käib nüüd paljajalu
kasteses rohus
suud annab kase tohul
vene värsid
Andrei Jevdokimotsevi värsse lugedes
lase oma luuletuste
särgikrael ülemine
nööp vabaks
need ei pea olema frakis
või liibuvas õhtukleidis
lihtsalt read ja riimid
hing mille üles leidis
kus meelel oleks avar
rõõm ei vaja peitmist
muud polegi tarvis kui
õena emmata sõnu
öelda neile rõõmsalt tere
nii et sees hakkaks endal hele
Kuivastu-Virtsu praamil
kell vööris
pimestavalt läigib
vesi ahtris šampusena
kihiseb
ümber kaugus avarus ja
sina kui üksik luik
laev kalda poole libiseb
ma mööda treppi tõusen
laeva laele et veelkord näha
teed kaugenevat randa
kadakaid päikest heinamaaga
mõnd tuules mändi
ja seda suudlusteta
jäänud nukrat hilissuve
isa värssidest
midagi mu isa noorpõlve värssidest
ehk siiski kohtad Teda
kelle ees saad põlvitada
kelle pilgust kuumast
hakkad õilmitsema
kelle suudlustest ja kallistustest
lahvab verre päike ise
hellituste heldest vihmast
üleni end puhtaks pesed
kõigi meeltega siis tunned
elujanust lõhki huuled
alanud on õitsemine
Sinu armastuse ime