Sõnale võlub leiti 10 luuletust
Täies ilus ja võlus pakatav kevad
Kevadõhk on magusaid lõhnu
ja linnulaulu täis,
kõikja õide puhkemine käib,
nukrust ei ole, see on läind.
Putukatel mutukatel juttu on palju,
kevad puukoore alt vabastab neid.
Vahtrapuu see juba ammu
oma magusat mahla nõristab.
Kevad toob ilma ja ellu ilu,
paneb õitsema kõik südamed,
võlub unustama mure ja valu,
annab endast kõik, mis anda veel saab.
Milleks minna
See on see
kuidas see tundub siit ....
kauge ja võõras on see kõik
mis pole siin
siiski vahest
hing igatseb eemale siit
Ilm on heitlik
talv on pime
või pole midagi uut enam siin
Samas see kõik võlub
nagu kergem suvi
päike
meri
lumine talv ja
vananaiste suvi
Või hoopis meeles vaid vilu tuul
lörts
vihm
või rikkis lift
.... küll kevad kõik tasa teeb
mis vastu veel.
Metsas olla on tore
Metsas olla on nii tore,
seal justkui teine maailm on.
Seal on vaikne, kurjust pole,
aega kiiret, maha võtta saad.
Tuulgi tasane on metsas,
õrnalt õõtsub-, ei vingugi.
Vihmapilv, mis peakohal ujub,
sealt ei tule tilkagi.
Linnud vaikselt askeldavad,
kohendavad pesasid.
Metsatihnikus miskit praksub,
seal elab karu, sõbralik.
Metsarohelus mind võlub,
õhk kerge sisse hingata.
Metsas olles on hing nii rahus,
tunned end teise inimesena.
Sügis on turtsakas teismeline
Sügis on turtsakas teismeline
Kord on ta särav kui armunud naine
Pillub värve siia sinna
Ärgitab päikest laiemalt naeratama
Mõned linnudki laulma meelitab
Meri peegeldab ta sillerdavat õnne
Siis ühtäkki purskab lohutamatult nutma
Ulub kui üksik armuvalus hunt
Ja päike peidab ennast pilveteki taha
Kartes sekkuda
Tuul püüab lohutavalt leelotada
Kuid asjatult ja vaikib peagi.
Siis on ta jällegi osavõtmatult hall
Ei ühtki emotsiooni kivisel palgel
Värvid on järsku unund
Korra kuuled vihmakrabinat katusel
Peagi vaibub
Ja taas on jäine mask ta näos
On see .....
Taaskohtumine
Kui me taassünnis kohtume teel,
tean, et tunnen sind ära , mu arm.
Siin siis kõnnime käsikäes veel
ja mind endiselt võlub su sarm.
Oleks taas kesksuvine juuli.
Meile meenuks, et olime kord
õnnelikud neis ajatuulis,
jätkub kajana viimne akord.
Oma hing ava mulle, mu arm!
Siis südame kingiks saad vastu.
Saatus polegi äkki nii karm
ega varjuna meile ei lasku.
Jumal, luba meil kohtuda taas,
raja siledaks tunnetustee,
et me unustusõisi ei saaks,
kui kord taassünnis kohtume veel.
Ämblikuvõrk
Ämblik siidiniite veab,
kavalalt võrku üles seab,
siidiniidist hõbedaselt sädelev võrk on ilus,
väga peenelt punutud,
puude vilus.
Ämblik kaheksa jalaga,
kust küll niite võlub ta?
ämblikul on oma plaan,
ta ei ela võrgu peal,
peibutuseks võrk on kootud,
kärbsed,putukad on ta ootus.
Vahest mett täis mesilane,
langeb tema püünisesse,
mesimumm meepaunaga,
mesitarusse tahtis lennata,
ämblikul nüüd rutt on taga,
vaja uut meisterdada.
Luuletajale
Mis teeb paduvabast värsist
luuletuse?
Kes loob rajuräsus ilmast
tuuletuse? –
nii et peatub inimene,
seiskub hing?
Võlub nii, et punktipipar
tundub ring –
nii et sõnadel on äkki
ruum ja vahe,
nii et korraga on tundeil
tuum ja tahe?
Ega riimgi ole võsas
puude raiumine…
Miskit mõtlematut eeldab
sisuks laiumine…
Ole tänatud siin,
armas luuletaja!
Sinu keelemeelt meil
oli
ja on vaja.
(Pühendus: in memoriam Ellen Niit)
/Mari*Uri/
Talv
Kui talv tuleb meile, siis säravad tulid,
ja päikese käes sädeleb lumi,
loodus on tardunud, oodates imet,
metsas ei kuulnud loomi ja linde…
Kõik vaikne… kuulda vaid tuiskute ulgu,
nad räägivad mulle kaunist lugu…
Sel ajal võib ärgata nõiduslik jõud,
mis kütkestab pilku ja iluga võlub ...
Talv, nagu ingel, on säravas riides,
ja lume valgedus on ümberringi!
Valged on linnad, põllud ning laaned...
helged ka unelmad ja mõttekaared…
Siin lumemetsas nauding elab,
ja talv minu saatusse suurt õnne põimib.
Siit leidsin ma muusat, innustust, ilu,
Südam .....
Ausammas
Ema tuleb,
ema läheb,
ema teeb ja
ema toob –
ema lehvitab,
kui lähed,
ema küpsetab
ja koob.
Ema annab,
ema kannab,
ema hoiab,
hellitab –
ema mõtteid
loeb ning võlub,
mida ainult
ihaldad.
Ema põuest
jagab ära
armastuse
särava,
avab sulle
kõhklemata
kauni elu-
värava…
Kallis ema!
Olgu sulle
emadepäev ausammas,
millele ei hakka iial
ega kuskil
ükski hammas!
/Mari*Uri/