Sõnale võluv leiti 46 luuletust
Ikkagi on sügis ilus
Ikkagi on sügis ilus,
paistab välja ka puude vilus,
vihmalombi virvenduse sees,
pihlakamarjadest punutud kees.
Ikkagi on sügis ilus,
vihmapiiskades eriline võlu,
laululinnu kuldne suu,
kuldseid viljapäid sasib tuul.
Ikkagi on sügis ilus,
olgu siis meeleolu kuitahes mõru,
hinge rõõm jääb püsima,
süda sügisesse elama.
Sügis teel
Ikka kaunis sügis kutsub,
kutsub looduse rüppesse.
Kooliteel ei enam püsi,
kihk on minna hüppesse.
Meelitavalt päike piilub,
mahe tuul mul silitab pead.
Lõbus linnukene oksal siristab,
ma sootuks koolitee unustan.
Täna löön ma kõigel käega,
kuulan sügise kutset ma.
Arvan, olen teel ma õigel,
näpistan veidi aega ma,
et olla koos kauni sügisega.
Millal siis veel,
kui mitte nüüd,
see on kauni sügise hüüd!
Muusika sulatab hinge
Muudkui kuulad ja kuulad
üht muusikapala ilusat.
Hing kuulates uimas on,
jalad maast lahti rebivad end.
Laulusõnad ja meloodia
justkui kasvataksid tiivad selga
ja sa kaunite helide saatel
lendad kui baleriin
valge luigena järveveel.
Süda sees sulab kui šokolaad,
tunne hea on.
Suur igatsus täidab kogu olemuse,
see joovastus missugune!
Muusika inspiratsiooni allikas on,
hinge kosutav
ja tervendav.
Küll see kevad on imeline!
Kogu mets on täna siginat ja saginat täis,
puudel võistu pungade puhkemine käib.
Liblikas on leidnud omal lilleõie kaunima,
mesimumm hakkab õiemett koguma.
Linnukene noka taeva poole upitab,
siristab ja hõiskab,
et uut kodu looma hakkab.
Päikeseketas hoos on
ja jagab soojust ilma,
keegi ei tohi jääda sellest rõõmust ilma.
Kevadhetked need on kaunid,
äratavad elule,
loodus tasapisi tõuseb
Ikka ja jälle jalule.
Hoogu täis on kevade
Pajupõõsa tagant paistab sinitaevas
selge,
ilus kevadhommik on nii
helge,
kastepisar rohututil
helgib,
liblikas oma kollase kleidiga
kelgib.
Kuldse päikese soe süda
armastust kiirgab kõikjale,
turgutab loodust õitsele,
kuumaks kütab rannad ja mereveed.
Õrn õhk kannab linnukeste laulu,
mahe tuul linnupesa hällitab.
Mõnda lindu pole näinud ammu,
nüüd ta oma lauluga mind tervitab.
Küll see kevade on ilus,
köidab meeli rahuga!
Pajupõõsas pajutibud,
jäävad südant paitama.
Mõtisklusi talvest
Ei ole iial tundnud tuult,
mis nii mahedalt paitab
Jaanuari kuul!
Teedel jääklaas sillerdab
aeglasemalt nüüd sammegi sean
Rebin kaelast kootud salli
peidan käpikud taskusse
pähe jätan sooja paela,
mille kallim kinkis minule
Alles olid puud kõik härmas
paukus vali pakane
Päike taevast vaatas alla
Suure valge kuu sarnane
Nii sarnased on ilma tujud
inimestega-
Iial ei või ette teada,
mil hakkab mässama
Hõiskab hing
Kui pahandus minult õnne lõikab,
Sinna otseteed taas ma põikan,
See, mis mind valust eemale tõukab,
On mu varjukoht, kus hing hõiskab...
Minu ees metsakas prospekt,
Lisaneb hoog pärituulelt,
Mind tabab lummuslik efekt,
Ei kao naeratus huultelt.
Kõrval rahustavalt solisev oja,
Ümber karge mets, murune luht,
Minu soojade mõtiskluste tooja,
Mind kaua ootav kaunis teejuht.
Meelerahu kinkiv varjukoht,
On mu õnne meisterlik kujur,
Võluväel edasine käik mul sujub,
See ongi mu kaitsesein, tugevaim loht...
Naeratus
Mu mõtted keerlevad kui torm,
ei ma kunagi poolda olla morn.
Naeratus on õnnelaeka võtmeks,
naerata, et iga kurb hetk lõppeks.
Naeratus on see, mis avab hinge,
polegi vaja inimesele muid kinke.
Naeratus on võluva toimega,
eriti, kui kaasneb rõõmuhõiskega.
Siiras naeratus on parim murede ravim,
vahet pole, kas oled noorim või vanim.
Naeratus on kui müstiline hüpnoos,
ei sellest teki kunagi üledoos.
Naeratus on see, mis tõmbab ligi,
võimalik, et armastuseni see viibki.
Naeratus on see, mis paneb särama,
hommikuti võluval moel ärkama.
Naeratus on õnnelik .....
Tegelikult talv on tore
Kõik teed ja rajad on valges lumes,
siin-seal kõrguvad lumehanged
varblane kükitab lumehangel,
varbad on külmast, oi kui kanged.
Tali ongi külma võtta,
külm see jätab vahel hätta,
piitsutab ja segab elu,
ei siis tunne talvest mõnu.
Õnneks talv on enamjaolt võluv,
täis ta jõulurõõmu menu,
üllatusi toredaid,
naeratavaid silmi säravaid.
Äpardumine
Kui ma saaksin, annaksin sulle võluvitsa,
et sa saaksid sellega parandada vead…
Need, mis on tehtud
ja mida me teeme veel.
Et kaoksid kahtlus ja meelepete,
harjumuse jõud, muutumisargus.
Annaksin sulle, sest mina jäin hätta-
Käsi tõusis uhke kaarega…
Lõpetama, muutma, parandama pidi see löök.
Jah… pidi…
Kuid jäi jälle vaid vehkima kärbseid.
Neid tüütuid, väikseid…
Tead ju küll!
06.02.17
Jaapani mõõk
Minu Jaapani mõõk koliseb vastu trepiastmeid,
kui ma alla tulen.
Selle sees on võlu, kas tunned?
Mõned võlusõnad ning kirevaks läks tuba:
mõtteid oli näha, need ringi hõljusid.
Igas mõttes oma looming,
kõigil enda tühjad soovid.
Aknast paistis särav päike
ja kõik mu suured soovid,
need läksid täide.
Tuhkatriinu kingad*
tuhkatriinu kingad,
mida mulle ulatati
jah, ma olen küürinud seda elu
piisavalt, et osaleda ballil
aitäh, aitäh, aitäh
kutsumast
maalilisse võlumaailma,
kus ma näen, et prints tuleb eesli
mitte hobusega
talutütreks tagasi
oma peenramaale
vagude vahele sibama
maasikaid korjama
ja rohima
rõõmsalt, krapsti
supsti, sapsti
et öösiti käia võluvatel ballidel
kui silmad sulen
ja umbne õhk
läbi toa valgub
nagu udune loor
unenäo ja tegelikkuse vahel
kes ulatas mulle need kingad
et arvas teadvat,
et mina just olen see koristaja,
kellel on potentsiaali maht .....