Sõnale Õõkul leiti 25 luuletust
Kevadine tunne
Sammal lume alt on vabanemas,
linnulaulu kostub metsast rohkem,
lehed okstel pungumas on juba,
kevadine tunne hinge laskem.
Lumikellukesed varsti väljas,
lehetipud paistmas mulla seest,
märtsikellukene ennast aias
sirutamas välja maja ees.
Päike Sinu punapõski paitab,
tuul on jahe, ei Sind sega see,
nõnda varakevad ennast näitab
ööde külmas, härmatise sees...
- Tarmo Selter -
2024
Sügis tuli
Kas kusagil on vihmapiisku langemas?
Ei tea keegi, kuid sügis tuleb taas!!
Kas kusagil on päike põske paitamas?
Ei tea keegi, kuid sügis tuleb taas!!
Päike, jahedad sügistuuled,
vihmapiiskades läbi saju läen,
öökülmast värvumas lehed puudel,
lõpuks sügises lõpeb minu päev...
Kas kusagil on lehed punetamas taas?
Ei tea keegi, kuid on sügis jälle käes!!!
Kas kusagil on merevahus lained seal?
Ei tea keegi, kuid on sügis jälle käes!!!1
Tuules lehed on langemas puudelt,
värvimängu ma lehesajus näen,
linnuparvi taevas ma lahkumas kuulen,
külmast taa .....
Sitta ja paska
Heinakuul suvi ei anna rahu
mis ilm on, siia ei mahu
vihm on aeg - ajalt valla
kui ilmataat kuseb meile alla;
päike ja kuumus ei kinnita kanda
meile Ilmataat ei taha suve anda
rannas tormituul
laineid keerutab
kui seal Ilmataat peeretab;
laste jaoks nagu juba september
sisse astutud on ämber
näe, jälle vaheldumisi sealt kallab
kliimaga saatus hullab;
ent välismaal samal ajal
kuum mõrvab turiste rajal
40 C praegu Lõuna - Euroopas
sooja mujalt mandrilt Ilmataat näppas;
ja nii täis sitta ja paska
ning ebaharilik jahedus teeb tuska
ähvardati välismeedias öö .....
Öö
Öö saabumas koidiku eel,,
teda katmas on udune loor,
õrnalt kaisutab kastesel teel,
päikseloojangu Sinule toob.
Öövaikuses vahel on helid -
on naeru, on kilkeid öises ilus,
mis kestmas veel hetkedes seni
kuni vaibumas öökülmas vilus.
Öös kõnnime, Sina ja mina,
suvesoojus veel saatmas on meid,
kuigi pimedussse mattume täna,
koiduvalguses leida meid võib.
- Tarmo Selter -
2023
Ja mis mu mõtted on 2?
Mõtlen jah, et jama
kuidas ilmal olnud viljadest kama
kartulipealsed ja marjad mustad
öökülm, miks sa maad vägistad?;
või siis, kuidas olnud põud
üleliigne kuivus on õud
meeldib küll, et 2 nädalat suvine
metsatulekahjud ja maa kivine;
kahju, et cha cha cha ei võitnud
oleks uus aasta Eesti punkte saanud
kuna kommuun Helsingis suur
hääletamisel meie kasuks õige tuur;
huvitav see, et logistikud rööviti
sarnane, kui Eston Kohver võeti
küüditamisaastapäev oli üleeile
nagu tähtpäeval meelega tehti nii meile;
aga küüditatud hinged tulid tagasi
igas m .....
Niipalju siis suvest
Öökülma juunis pole olnud
aga pole üllatus, kui see juhtub
sest rahet juba sadanud
sest temperatuur muudkui jahtub;
miks kevade jahedus ikka veel
kätte maksab, et aprill palav?
päris pasaks läheb meel
suveootus pole elav;
mingi 4 kraadi öösel
ja veits üle 10 päeval
no kurat, mis õiguse alusel
toimub kliimaga selline karneval?!;
pole see nädal randa saanud
kõige suurem rõõm uuel aastaajal
on, kui liival ja vees käinud
aga algoritm ei käi õigel rajal;
vesipüks ei tähenda sooja vett
ei kannata seda külma kellegi keha
praegu meelelahutuseks on nett
.....
Vestlusest isaga
kui te mu värsse
ja kirju kunagi põletama hakkate
visake tuhk õunapuude alla
nii nad ei pea lahkuma
oma aiast kus nad on
kasvanud ja õitsenud
peljanud öökülmi
liigset pakast jabur
olnud sirelite hõõgumisest
puhtevalguseni
kui pähe hakkab
öö juunis valges
*
ja enam pole tarvis sõnu
kui puhastustules hing
valge suitsuna tõuseb üles
elu hiigelsülest
saab valgusega üheks
Priit Hepatiit
Sinuga on alati jama
suhetes mingi draama
kuidas tööl sa teisi kohtled
imestad, miks vallandatud oled;
käiakse tööl ikka raha pärast
aga sulle ei loe, sest
olla nomaad ja laiutada eraeluga
ületasid piiri vabade päevadega;
Refr:
Priit, Tiit, Hepatiit
dolomiit ja haluriit
Priit, Tiit, anarhoidiit
parasiit ja bandiit;
vähe sellest olid meelega lohakas
ülbe, ükskõikne ja rutakas
mistõttu kliendi vara rikkusid
õudne, kuidas firma mainet nussisid;
panid selle Toome raadios mängima
mil ise roolis taga nutma
et selline tüüp sind ära võlus
ja teised su kiu .....
Taevas põleb
Taevas põleb nüüd hommikul tihti,
kui öösel on härmatand´ maa,
mis katmas on öökülmas pruunistund´ lehti,
öötaevas on selge kuukaar.
Päikesetõusud nii kirevad näivad
just siis, kui on vaikus maa peal,
viimsedki linnud nüüd kaugusse kaovad,
ehk rahu nad leiavad seal.
Naudi taevaseid tähti ja päikesetõusu,
väikseid külmasid hommiku eel,
mis Sinuni jõudmas on silmade kaudu
ajal, mil oled Sa teel.
- Tarmo Selter -
2022
Sürrealistlik II
Öökull ei hõika
või lihtsalt ei kuule
läbi äikesemöllu ja saju.
Tappev pimedus mõtteile vajub,
surub kondise kämbla suule...
Öökull ei hõika,
raju vintsutab puid,
kisub hullunult viimased lehed.
Valu korjel on viirastusmehed,
murrab üksindus kalgilt mu luid...
Öökull ei hõika
ja täiskuu ei ilmu,
küllap tormis nad murdnud on kaela.
Elutüdimus ulatab paela,
siugjalt libistab kokku end silmus...
Sürrealistlik I
Ma jaotun vahel, visklen siia- sinna.
Kord aated ülevad, kord maoli maas.
Ja sellist rabelemist, laskmist minna,
ma olen pidand kogema nüüd taas.
Just olin orjakaupleja, kes ostis lillehingi,
neid sületäitekaupa kääpailt püüdsin.
Täis õitsemise ilu käisin ringi,
"Siit tuleb kuningas!" Nii hüüdsin.
Kord olin öökull kaarnakarja küüsis,
siis juba valge tuvi kõrgel katusel.
Ja kui mind psühhiaater analüüsis,
siis mõttes laulsin tema matusel...
Tean, ühtseks sulamine ei tee valu,
sest tahan olla tervik, mitte raas.
Just katsetan, kas tuld ja suitsu talun .....
Kolavad mõtted öös
Tasane tuul raputab aknaluuki,
värske heinalõhn tuppa poeb.
Taevas krõbistab vihmapiiski,
päike pilve taha poeb.
Hämarus kallistab metsatukka,
raputab udu kaenlasse.
Öökull huikab pimedusse,
poolkuu valgustab metsa äärt.
Tuul veel raputab aknaluuki,
kiiksutab mind unele.
Vihmapiiskade krabinaga,
tuleb magus uneke.
Paokile jätan aknaluugi,
sest mõtted öös kolavad veel.
Ma sulepadja pehmeks klopin-
Head ööd! Head ööd! Head ööd!
Soovunelmad
Ma tahan nii väga
päikesel paitada pead
Ma tahan nii väga
pilvilt pühkida pisaraid
Ma tahan nii väga
anda sul suudlusi õrnemaid
Ma tahan nii väga
istuda kuu varju peal
ja lugeda taevatähti
suveööl sumedal
Ma tahan nii väga
kuulda öökulli huiku
ja näha pimeda öö tasast suikku
Ma tahan nii väga
näha uue päeva tõusu
ja tunda ninasõõrmetes uue elu hõngu
Tahad tantsida minuga?
Kui öökülm on hell
nagu sinu sõnad
kuu kõrgel, hilja on kell
aga end sa mulle annad;
siis seisan valges
ootan sind akna all
jalgupidi lumes
meid kahte ootab ball;
tahad tantsida minuga?
väljas, saalis, kasvõi katusel
kaunis on see hetk sinuga
meie kahe ühtikuuluvusel;
see on enamat, kui uni
kuu annab su huultele läike
talveroosid õitsevad kuni
taevas tõuseb päike;
su suudlus, põletavalt soe
praegu on talve süda
öine jahedus ei loe
iga päev tahan sind kutsuda;
tahad tantsida minuga?
väljas, saalis, kasvõi katusel
kaunis on see hetk sinuga
meie .....
Trill ja trall metsa all
Kurekellad helisesid,
käokellad kukkusid
hiirekõrvad kikitasid,
kullerkupud kudrutasid,
varsakabjad kallistasid,
võililled vadistasid,
sinililled edvistasid,
nurmenukud tukkusid,
piibelehed piilusid,
ülased üllatasid,
lepalinnud leppisid,
tedrekuked mängisid,
kägu kukkus omal viisil,
orav takti nagistas,
öökull öö unustas,
lepatriinud luuletasid,
mesimummid maiustasid,
siilipoisid sihverdasid,
rohutirtsud viiuldasid.
Oli see vast trill ja trall,
metsa all.
Hirm
Ukse taga kribin,krabin,
kuulatasin,
ukse avasin,
suured,jäised vihmapiisad näkku kargasid
tige tuul peast kaabu rebis,
see läks veerema,
koltund sügislehti,
uksealune sai täis.
Kaevurakkel must kass kui öö,
hirmunud,kilaval silmil passis,
tuppa ta lasksin,
öökull pimeduses maha sadas,
viimseks hüüdeks,uhhuu,uhhuu.
Vaikus-kõik jäi tasaseks,
pilguga veel pimedust mõõtsin.
Toas must kass mu koikul lebas,
silmad kilavil...
Hilja koju ...
Öös kõnnin , päikesel loojaku tund,
tuul vaibub, linnudki nägemas und.
Veel öökull vaikuses hüüab - uhuu,
järvel tähesära ,vees loperdav kuu.
Tajud kui väike , universumis sina,
tema lõpmatuses liikuv pisike täpp.
Valgusse jõuad oma uinunud linna,
see kuma ei võlu ees kodune trepp.
Hansi!!!