Sõnale õhk leiti 1186 luuletust
Värske Õhk
Ahvatlev ja meelitav
Miski sedavõrd kosutav
Mind tasakesti tervitab
Salamahti kohutab
Andeks et teid tülitan
Mu kallis aardelaegas
Vaikselt välja lülitan
Kõik mis hingel kogunend vaevaks
Värsket õhku veidi
Ihaldaksin hetkel
Vahest almus saadab teidki
Igavesel retkel
9.03.2024
Pealinn: halb õhk
Ei salli üks kuumavereline teist
kui jalka on au sees
toimus kahtlast sellest mängust
kus pidi olema Argetiina ees;
aga Saudikatega jäi 1:2
paras sulle, Messi
ei latiinol kõrbes otsa jaks
kordinatsioon läks sassi;
küllap teda hukatakse
grillfestil vardasse aetakse
kus imemehe liha serveeritakse
argetiinas maailma lihamaiam ollakse;
riigi pealinn: halb õhk
on edaspidi selle nimi
tõuseb taeva kohale suur tõhk
sest karikavõit ei läinud riimi
Jeanne d'Arc
veel hall on taevas, õhk nii rõske,
unistad päikesest, mis paitaks su põske.
ka pehmest tuulest, lainetes veest,
ent soojus ise- see tuleb su enese seest.
su raske töö kandnud on vilja,
sest tõusid vara ja voodisse said hilja.
ometi, vahel ajas kaotasid end ära,
kuid silmist see ikka ei võtnud sinult sära.
sest särad sa endiselt, ja paned tähele
neid linnukesi, väikeseid, tasa lähened.
nad kaunimalt laulavad, kui publikuks sina,
sa tood neile rõõmu, vaikib murede kisa.
Tasakaalupunkt
Lagi on pea kohal lõhki
ütleme vaikides üksteise mõtteid
hõljutab külmunud õhkki
eluajajõe jäätunud katkeid
Ootame pingsalt kes ütleb
teeks tule mis südamed sulatab
kelle sõna ja surmvaikus kätleb
kumb tikud ja paberi ulatab
Laetalade pragudest sajab
imeilusaid helbed me tuppa
küll naeraks ja nutaks su najal
hetke lumma kui suudaks vaid tappa
Arresto momentum ja viibe
sinu tõsised hoolivad silmad
silmis seiskunud ajajõevaade
lombid põrandal- kevadeilmad
Laetalad on pea kohal lõhki
just säärased olema peavad
hõlmad taanduval talvel teen lahti
sii .....
Hommikusel metsarajal
Hommikusel metsarajal käin
ja aina vilistan,
sekka linnukeste vidin,
mis nõnda õrn ja ülendav.
Päike varje heidab teele,
taevalaotus sinetab,
kasest elumahla voolab,
kogu loodus nõretab.
Samblikus on seeneniidid,
kukeseened ärkavad,
maasikad ja mustikad veel
oma aega ootavad.
Alati, kui paistab päike
ja õhk on meelitavalt soe,
teen ma metsarajal käike
ja rõõmsa tuju koju toon.
Tarkus
Iga tarkmeest
suisagi geeniust
kes mõtleb
kirjutab ütleb
nõnda et keerdude seest
ei üks ega teine
ei taipa tost mõhkugi
võidakse jätta
kindlasti jäetakse
lollakaks
Tema mõtete viljakaid teri
olgu need tarvis või head
suust tulevat õhkugi
mõeldakse rumaluseks
Ootuste peri
rääkivat rumalpead
aga kindlasti säetakse
jumaluseks
Kingitus Ukrainale
Saadaks tüki sinitaevast,
tüki kuldsest päikesest,
Ukraina, kus on mustjas taevas,
vähe särab päikene.
Saadaks osa lillekimbust,
mis korjatud on metsa alt.
Saadaks ühe linnulaulu,
mis kurba hinge rõõmustaks.
Ilus on küll meie kevad,
kuid täit rõõmu ei tunda saa.
Ukraina elu südames on praegu
Soov tükike kevadet on kinkida.
Ta tiirleb minu ümber...
Ta tiirleb minu ümber,
õhk ärevusest paks,
minu peale langeb,
kostub hele laks,
eemaldub ta kiirelt,
kuid ei jonni jäta,
taas mu ümber tiirleb,
ei suuda jääda vakka
kuni tuleb taas,
õhk see vaikseks jäi,
minu kaela peal
ta lõpuks surma sai,
olles ise süüdi,
see sumiseja parm,
kes hammustada püüdis
ja nii ta põrmuks sai...
- Tarmo Selter -
Turvakaamerad
Meie manner pooldub kaheks
Lääne - Euroopas ei jää midagi väheks
Ida - Euroopas seevastu on vaesust
et normaalne elu, olgu palju leidlikust;
turvakaamera on kallis vidin
enda omagi palju remondin
tänavatel peavat valvet vanakesed
selleks vanamutid ja memmekesed;
päev läbi pistavad mokad
koonud ja muud nokad
aknast välja ja vaatavad
kuidas teised siin ja mujal tegutsevad;
nad on meie turvakaamerad
peale passimisega elu segavad
kui tahan palja persega oma aias olla
lasevad järsku oma reaktsioonid valla;
hea on, et vähemalt koju jäävad
ja valvetornist vähe .....
kena kevade
võtsin
ja varjasin
sõdisin
ja sarjasin
peitsin
ja pettusin
keegi ei otsinud
avasin
ja pakkusin
rebisin
ja kakkusin
laotasin
ja jagasin
ikka üksinda magasin
lõin käega
ja loobusin
ilmetuna
pilvetuna joobusin
suitsusena
süttisin
põlesin pilbasteks
kui oled kurb tuleb meik teha
üteldi
kui oled rõõmus tuleb maha teha
mõteldi
vaarusin välja
tuikusin sisse
roomasin rohus
ja korjasin visse
sügis on taas
õhus ja maas
näete või
valutult vaatate
härmatand
kärbatand
kevadet
Sanya
Ei tohi!
Ei tohi kerglaseks keerata hetke,
mis silmisse pisarad tõid,
kaotuse valule peale
määrida mahedat võid.
Ei tohi sõmeraks sõeluda sõnu,
mis valule viitasid teel,
tunda kahjudest parastusmõnu,
mida andnuks lappida veel.
Ei tohi naljakaks narrida sisu
põhjavees peitunud rajal,
kitsamaks kaevata kaevu,
rüübet kui lootusel vaja.
Ei tohi tillemaks tippida mõtet
õhust saadetud sõnumi kaudu,
tantsides veerelda lõbuks
kõikuvaid põrandalaudu,
mis siiski hoiavad kukkumast otse
näoti rinnuli maha...
Ei tohi, ei tohi, ei tohi!
Isegi kui ei taha.
/Mari*Uri/ .....
luhtum
kuidas see juhtus
tuleste avatud pihkude puhtus
ja siluli paid
põskedel
siidina sõnatud sõnumid said
kuidas see juhtus
katkeva sõlmede sõrmine sidusus
pooleldi luhtus
lahtistest nööridest põimudes
moodustus teisele elule abistav köis
lõputuis öis
millal see juhtus
tühjuse torbikud ääreni
veeresid täis
otsani ootamas ikkagi tooret
mis näis
olevat õige ja olevat pealegi
antud
kõikidest kõrgemalt
enamast hoolemalt kantud
lastud ja lenneldud õhkude panna
ja hoida
kuni jääb õnneni isegi
heledast halost ja helluse helidest väheks
tantsivaist t .....
see
ei räägi me sellest
ei vaiki
mis õhus on
risti ja
põiki
see teipinud
tehtavaks teod
kõhus keeranud
higiseks peod
see selleks -
see muutuski
selleks
kui puutusid
midagi
kelleks
ei suuda end mõeldagi -
milleks
jään liblikaist lõhnavaks
lilleks
ja see-eest
hoiatan kõiki
Sanya