Sõnale õhtu leiti 1166 luuletust
Sügise tants
Sügis seni olnud nii soe
et isegi õhtu külm ei poe
sviitri ja fliisi läbi
küllap ilmataat tunneb häbi;
et suve putsi keeras
vähemalt sügisega asi korras
ja täiskuul peab mees jahti
tungid peavad mahti;
ning sõbranna juurde sammud seab
ära külaskäigu pidema peab
ulub, taevas täis tähti
naabri aias sissetungijat nähti;
teki all keegi lebab
nagu külalise saabumist ootab
poissmees üllatada sõbrantsi mõtleb
külje alla end viskleb;
kuidagi vedel ja lapik ta sõbrants
aga vähemalt pole paha tants
kui ise ta ju juhib
oigab, ähib ja puhib;
aga need s .....
Spordiaeg
Rohkem midagi õues ei tehta
kuna september tagasi
taevas läheb kiiremini õhta
kuidagi peab minema edasi;
täna panime puukoorma kuuri
ning imesin toad puhtaks
aga energia kogub tuuri
vaja teha veel nädalavahetuseks;
sain oma aktiivsuse laksu
a. tänasest tagasi jõusaali
on veel jaksu
tühjus noort hinge ei maali;
naised ja tüdrukud, nad maitsevad paremini
kui nad minu tagasitulekust ei tea
üllatus saalis möödub meelsamini
ilma minuta neil olla pole hea
Sära
Tõustes Sa päikest näed täna -
nii sooja ja säravat ilu
ning avaneb südames värav
valgusele, mis peitumas Sinus.
Tõustes Sa särad ja oled
tänulik maailma eest,
mis täna vaid Sinuni tuleb
selle põneva päeva eel.
Hoia päikese sära Sa endas,
kaitse end ilma varjude eest,
vahel aeg nõnda kiiresti lendab,
sära varjudes päikese eest.
- Tarmo Selter -
2022
Armastuse raievang
Ma vajan kallis sind ma vajan
ma vajan sinu armastust
ma vajan ühte sõna imelist ma vajan
ma vajan ühte luuletust
mis sees ma sinu tarbeks kõlan kajan
jah seda sõna sinu tarbeks vajan
ma vajan tähti sõnu lauseid
kust küll saan
end õhtu hakul õue ajan
Kust saaksin õiged sõnad just
seal ülal taevas tähed lademeis
ma ronin kõrgel künkal kust
saan taeva sirutada käe
saan püüda tähesademeid
saan sõnadesse taevalise väe
Ma künkal- vana kalapüügikahv
on käes ja teises mõlkis ämber
jah algab tähesadu algab jaht
ma keerleb pöörlen karglen
tähed s .....
Kodu glögi
Meil on nüüd tore õhtu
sai kodune glögi vaaritatud
kallan selle kõhtu
jõulukuine ülesanne sooritatud;
ingver ja rosinad
ning juurde Dreamerit valasin
suhkur ja piprad
70 kraadini kuumutasin;
kui perega olin lauas
siis põhi jooksis alt
soolestik räigelt1 müttas
jooksuga lahkusin laualt;
vast sai liiga vürtsikas
jook, mille ise vaaritasin
polnud olukord väärikas
ilmaaegu potil passisin;
glögi teha kahetsesin
pellerist välja kõndisin
laua ees seistes pistet tundsin
... nii ma teiste ees püksi sittusin
Novembri iga teine pühapäev
Pole olemas last
kellel poleks tükke isast
mida sündides on antud
ja meelde mehisust kantud;
täna ei pea ükski isa midagi tegema
see on päev, mida peab nautima
pudel napsu on laua peal
ja kodus head toitu siin - seal;
mu isa teeb sigarit
häid saateid saab telerilt
seltsi pakub pere ja kodukass
külmikus on A Le Coqi kvass
Palju õnne sünnipäevaks
Õdus õhtu õnne märk
nõuab keevaline meel
kadund mõistus häbi särk
janu kestab veel ja veel
Korra aastas tohib juhtub
lühikesed jalad käed
kelle omas süda jahtub
õhtust hommikusse näed
Tõstab sarviline pead
kihutades kuristikku
soovib sünnipäeva head
sarved süda ligistikku
Jõulud noh
Mulle väga meeldib just see,
kui näen aknast inimesi kukkumas jäisel teel.
Inimesi ruttamas ja paanitsemas: “Kui jõuaks leida ühe kingi veel!”
Mis siis joosta, ära on ju jäätunud veed.
Koolis kõik koridorides kordavad salme.
Miks siis nii? Niigi peame õppima valme.
Ütle, kui hulluks minema siis pead,
et luuletusse ei tuleks sul vead?
Siis lõpuks tulebki see õhtu,
terve laua kraba, pista kõhtu!
Naerdes ja rääkides pea valutama hakkab.
Lähen kööki, võtan teed, loodan, et see lakkab.
Aitab, vat nüüd tahaksin olla üksi -
võtan telefoni, mille pistan .....
Magama minek
Igal õhtu hilja
Proovin luuse lasta leiba
Kuid hoopis mõtlen
Laman ja mõtlen
Mõtlen välja riime
Kuid ei pane kirja
Täna pole ju viimne
Panen homme kirja
Hommikul on meelest läind
luuletus ja meele väin
Täna õhta juhtub vast sama
Hommikuks jälle meelest läinud see jama
Kastani varjus ...
Sügisaeg, pilved päikesel katavad palgeid,
tuul seal puhumas eemale , usinalt - neid.
Vahel lauldes vaikselt, meelitada proovib,
siis marus möirgab jõuga, alistada soovib.
Suveloodus õrn ei püsi , külmal sügiskuul,
kaovad kaunid õied tasa,lehed kirjud puul.
Kastani varjus , kus suviti ööbik - hõiskab,
vaikne okste sahin, saladusi õhtul sosistab.
Mäletab hellusi kui kallistades olime ta all,
me mured rõõmud siin kõik teada olid tal.
Kas peale jahedust õnn on veel võimalikk,
soe kevad, lind ja öö mis ei tundunud pikk.
Hansi!!!
.....
jõulud
lumepuistega värvitud puud
valgeks sümboliseerimaks rahu
tähed naeratusega ehtind suud
sädelusega üksildasel kuul -
kelle piiratu valgus ei mahu
muidu aknast kiirena sisse
tulukesena igasse südamesse.
härmatise tolmu maailmale
saputand üleannetu pakane
vilkuva virmalisena silmale
hingeline hinguse hetk vagane
--------------------------
härdavõitu tunne ilusale
mõeldes - elu klaaspind
õrn... sile... tasane...
Hämar teerist ...
Nüüd kamber teine,vaateski on muutus,
tänav , liiklus toimib ja miski sinu sees.
Õhtutuled säramas kus sina vaba mees,
võid peagi kaaslaseks siin olla meie ees.
Trellid sulle , kui prillid , mida proovid,
saad nägijaks või uusi veelkord soovid.
Valid õiged, kõik valla avatud sul teed,
pime oled ei aita ka võred rauast need.
Hansi!!!
Õhtulaul
Maa katab öö must riie,
see läheb aeglaselt, kuid katab hiie.
Lapsuke, jää hällis magama,
maga hommikuni sa.
Õrnvalgeid pisaraid nutab kuu,
merineitsidel on öised laulud suul.
Tähed taevas löövad tralli,
hobused hirnuvad ärevalt tallis.
Vahest juhtub nii, et kui öisel ajal,
kõnnid hiirvaikselt metsarajal,
haldjad tantsu löövad seal,
uhked metsakroonid peas.
Sina, oma hällis, jää magama sa,
las õhtulaul suigutab su tukkuma.
Äratavad sind hommikuhääled,
nähtamatud, õhkõrnad tuuled.
Tundmatu ...
Kui haldjas , kõndis see veetluse ime,
hõljub ta sädelus, kuni kaugusse kaob.
Looja , päiksehelk minnes siin vaob,
päevane - aeg , tundub õhtuselt pime.
Märganud kord vaid seda looduse sära,
kohtud temaga mõtteis , jälle ja taas.
Tundmatu läks , hinges jäljed on maas,
mälestus jääb , unistus vaibumas ära.
Hansi!!!
Kaootiline ilu
See on nii ilus - lehed lasevad
end lihtsalt tuulel kanda.
Autod kihutavad -
koguaeg on neil kiire -
lompidest läbi
ja see vesi sõidab
nendega kaasa,
lendab igale poole
ja sahiseb rataste all.
Õhtu on pime ja ainult
kollaselt vilkuvad foorid
valgustavad seda
kaootilist kulgemist.
Keegi ei märka seda ilu.
Ilu varjatud kujul.
Ainult tumedasse riietatud
tanksaabastes neiu,
kes seest küll ainult
säravamaks muutub.