Sõnale õhtu leiti 1073 luuletust
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Eilsest nii on saanud homne
Märkamatult mulle
Vaatan, unistan ja ootan
Pilk on suunat otse tulle
Tule väreluse saatel
Tunded meeltele on valla
Iga hingetõmbe järel
Igatsust vaid hingest kallab
Unistaja olen öös
Pehmes tulelõõsas
Omaenda mõtteid söön
Igatsuse vari kaasas
Tõttan mõtteis
Ruttan, ruttan
Sinu juurde kohe
Peagi taipan ma et see vaid
Unistuse habras ohe
Sinu silmad need mul meeles
Täna ja ka homme
Halvab teadmine – neid pole...
Aga .....
Veebruar
Veel on neil koidikutel kulmud hallid,
päev uinub enne pärisärkamist;
on õhtuil õlgadel jääst kootud sallid,
kust helbekaupa hargneb härmatist.
Ööd halavad täis külma kõrkust,
vaid hullu uskumatust hingab tuul,
ja enneolematut võõrast nõrkust
ma tajun eneseski sellel kuul…
Siis kuulen, kuidas tasakesi hõikab
mind kauge kevad läbi laisa jää
ja meenutuseks meeltepõhja põikab
arg lohutus, et jäädavalt ei jää
ka külmad mitte…
Talveõhtu
Talveõhtu, talve tummus,
imepuhta lume lummus.
Astun aralt, astun vakka
kohevasse hangelakka.
Kukub külma saapasäärde,
kuid ma jõuan ahju äärde.
Ahjusuus on suisa suvi,
minul lugemisehuvi
Kena surin - vurin ihus,
istun juturaamat pihus.
juturaamat elevandist
hoopis teisest ilmakandist.
Esimene lumi
Juba õhtul akna taga
heljus lumi langedes.
Hommikul on õued aga
kõikjal paksult hangedes.
Valged kasukad saand aias
üle öö kõik õunapuud.
Kõnniteel käib kaares laias
vilkalt majahoidja luud.
Meil on juba valmis plaanid,
millest mõeldud, nähtud und:
pea me suusad, pea me saanid
kihutavad mööda lund.
Teretamine
Argselt astub sinu ette,
Eesti rahvas, isamaa,
laulik; usaldab so kätte
lauluannet pakkuda.
Mis on videvikul hüüdnud
õhtu eesti linnuke:
Eesti kõrv on kuulnud, pannud
Eesti käsi ülesse.
Palub: lahkelt vastu võta
nõdra keele sõnakest!
Truuist hingest tuleb tema,
Eesti meelest, südamest!
Ööpik, mine, leia sõbru,
Emajõe linnuke!
Ja mis südamest tulnd, mingu,
jälle mingu südame!
Süü
Õhtu on mähkunud uttu
Su kalmul ei kustu küünlad nüüd...
Öö pimeduses kuulda on nuttu
ja oma hingelt ei saa ma süüd!
Miks lahkusid meie juurest nii vara!?
Jättes meile leina nii valusa...
Minnes siit meie juurest ära,
ei enam tagasi tule Sa...
Peame Su valikuga leppima,
Kandes Sind endiselt südameis
Hinges võin hüüda appi ma,
Süda on valust veel pisarais...
On õhtu mähkunud uttu
Süütan kalmul punase küünla...
Varjan päikseprillide taha nuttu
ja nende taga oma süüd ma...
(By Iti 04.10.12)
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
Sa mu eesti ilm
Sa oled eesti ilm
ma eesti mees
keskpäeval päike
õhtul silmad vees
Kuusillerdusest jõel
saab möirgav raju
mind rebid tükkideks
mu tundekortermaju
Su pilved lõhuvad
mu pilvelõhkujaid
hetk hiljem armulik
see oli tuju vaid
Sa nõuad vastuseid
kas meeldid- ei või jah
et miks ma mõtlen
siis käiksin põrgu kah
Kuid mina mõtlen
pikalt pikalt pikalt
mis tahan ootan loodan
selt tormikeeruplikalt
Nii vaatan vaatlen hindan
armas nagu
ma juba seadsin sõnad
uus ilme- seni nägematu nägu
Sa raevutsed ja paitad
surmkindlaid vastuseid
hell käsi karmilt pigi .....
Esmakohtumine
Habras ja samas nii elujõuline
vastsündinud veresugulase tekki mähitud koguke,
esmakohtumisel kui kätele pandi,
silmad vaatamas otse mu südamesse
uskumatult läbinägelikult ja kõiketeadvalt.
Enne kui elu oma arenguetappidega vahele tuleb
ja inimeseks olemise töö tuleb väärikalt ära teha,
tuletab ta oma pilguga mulle meelde,
et me kõik teame sündides elu saladust
mille elades unustame,
ja mille üles leidmine jääbki elutööks.
üks ilus mõte
suve soojad vihmad
pesevad marjatarnadelt sõidutee tolmu
töötegijate palgeilt soolase higi
pargipinkidelt jäätiseplekid
katusekamber kui seitsmes taevas
kus kuulata vihmapiiskade tormakat kohtumist katuseplekiga
on tunne et nii jääbki
ja ei ole siin maailmas rohkem halba
kui see suvekleidi vettinud saba
laperdamas vastu sääri
sajaga kui sajus üle õue jooksid
et võtta vastu see vihma poolt kingitud jõudehetk
rohi kulust
rohi kulust juba
läbi on kasvanud
ülal lumepilvede asemel
kahused valged pilved
teed tahenenud kased
hiirekõrvul millegipärast
hüütakse säärast miljonite
aastate pikkust loomist
taeva all kevadeks
koos olla selles kulgemises
kus võilillel õies kollane leek
puudel heleroheline
suureks kasvab leht
Emajõe veega
pesed hommikul nägu
männikus õhtuti kukub
kaua kägu
ah, neid
ah neid valgeid öid
kui valgus päevast
öösse mina ei taha
päiksehõõg ei jäta
tunde maha meel
värvidest ja õitest
saada ei taha vabaks
jääb puutumata voodi
kiljub õnnest hetk
kui kasel lõhnab
suvevihmast leht
sealpool seda silmapiiri
me kohtume emmates
veel mu arm
haihtunud me ümber
siis see aeg on karm
Tulnukas 2
Tuli valgus taevas
üks võõras liik kosmuselaevas
pljana seisis sauna ees
oranži vestiga mees;
ei tunne Valdist kohe ära
omavahel puudu on sära
käiakse teiste vitupeadega saunas
endine oss omadega paunas;
naine kingituseks sai suu valgeks
mehisem mees tuli marjaks
kes varjutas oma sõpra
abipolitseinikust vaese tõpra;
ja nearderdhaalaste kultus
puhtalt irooniast sõltus
Rait on arst ja abikaasa
ei jää vaktsiinist tasa;
Jarmo peidab end maa all
toas ümbritseb fooliumist vall
tõe rääkis, mis Eestis toimub
ja aeglaselt Tulnukas aimub;
ja isegi Päts
ja .....
Tärkaval aal´
Pajutududest looduse padi
on liblikal puhkuseks hea,
kui looduses lehti on nadilt,
seal pehmelt ta puhata saab.
On kollane liblikas nähtud,
värvikirevam tiirutab veel,
tõenäoliselt polegi ohtu,
et vihmane suvi on teel.
On tärkava looduse ilu
kõrgel taevas ja mullasel maal,
on kevadet südames minul
ja Sinul sel´ tärkaval aal´.
- Tarmo Selter -
2024
tuumaheidutuse kohta lugedes
kergem hakkab mis
ka ilmas ei juhtuks kestab
miljardeid aastaid taeva
all edasi veel elu ime
avaneb päiksega krookosel
võilillel kraavi pervel rohus
üleni õis
hakkab idanema seeme mullas
päevas tagasi kõik mida
ahnelt eile õhtuni jõid
nähtavaks saab olemise hiigeltung
iga lehe sünd päikeses olemise sund