Sõnale ühiskond leiti 71 luuletust
Mõtetu tsirkus
Mis toimub siinpool Narva jõge
jääb ka nii nagu teame
ja idanaaber on tige
et T - 34 ära kõrvaldasime;
arvasid, et ülemvõimu näitasid
pannes koopia oma linnusele
punalipu seal ka hõiskasid
tehti mõtetu tsirkus Jaanilinnale;
see kõik ainult näitab
et idanaabril mõistus nõukaajas
oi - oi, Eestis toimuv ahastab
kättemaksu dibla vajas;
keegi endine vene suursaadik Eestis
käis ka lilli asetamas
plakat T - 34 tänaval paistis
sest kõik olid kaotuse üle itkemas;
okei siis..., "panid meile ära"
sai neutraali vägikaika vedu
tublid oldi, tegid kisa/kära
mi .....
Naerata
Püüad tõsine Sa olla,
hoiad rõõmu enda sees
lase naeratus nüüd valla,,
kaunis päev Sind ootab ees.
Su naeratus ja silmasära
toovad rõõmu südameisse,
ajavad kõik pilved ära,
loovad selgust hingedesse.
Ära eales unusta
Sa ennast kurbusesse,
tõuse püsti, naerata,
las halb jääb unustusse.
- Tarmo Selter -
2022
Vares
Kõrgel puul üks vares kraaksub,
vaaksub kaunil Toomepuul.
Ta päevad läbi aina kraaksub,
varastab kaunid suveööd.
Kõrgel toomenõlval vares kraaksub,
kuub tal must, ise õnnetu.
Vaenukägugi on kohal,
tutt peas on püsti ja punane.
Oh, saaks see õudus ükskord otsa!
Rahu on see, mida ihkame ja vajame,
mille poole pürgime!
Murest murtud
Murest murtud maa ja taevas,
murelik on minu meel.
Vale see, kui keegi ütleb:
"Mis sa tühja muretsed."
Mina ikka muret tunnen,
tunnen kõigest südamest.
Kas see, mis täna, on ka homme,
see küsimus, mis muret teeb?
Vale see, kui keegi ütleb:
"Mis sa tühja muretsed".
Oi, mis rõõm!
Oi, mis rõõm on täna olla,
päike paistab otse silma!
Oi, mis rõõm on täna minna
kohvikusse, kinno, külla!
Kinni piirangutes kui köidikutes,
halb oli olla-
see surus rinda ja muserdas meelt.
Nii hea on taas end vabana tunda,
pole kohta kuhu ei tahaks minna.
Ahnelt otsid paika, kust uuesti alata,
see sulatõsi, mis seal salata.
Tervitan sind, köidikutest
vabastatud päev!
Kevad on nii ilus
ja meeldejääv!
Vintsutatud maa
Vintsutatud maal
Sitkeks oleme saand
Nagu tammepuud
Nii tugevad ja sitked
Juurtpidi mullases maas
Me tugevad kui kivised rahnud
Ükski tuul ei muuda meelt
Sinimeri,mis lainetel tuksub
Kõik see,on meiega veel!
Ei hingest saa kaotada usku,
kui laiali on pillutud ilm
Me hoiame ikka kokku
Hoiame seda,mis on!
Enam ei kokku-,ei lahku
Aeg rööpast meid välja ei vii!
Kiirust lisab kurbus
Kiirust lisab kurbus
rõõm jääb maha tast
Lisatud küll sammu,
kuid ette ei jõua tast
Valge haiglamaja
hirm on akendes
Veel üks kannataja
kustub küünlaleek
Aeg ei anna armu
ei jaksa oodata
Nii kurbus lisab sammu
ja aina materdab
Mõtted mustad,sünged
südant rõhuvad
Ülesköetud pinged
veres ulbivad
Elu näitab hambaid
Karjatab kui vaguraid lambaid
Oma lõputul teel
Maskeraad
Varjudes, kus võõraid kunagi ei nähta
elavad sinu süngeimad hirmud
nagu loomad, mis ootavad öösel sööta
avavad oma suud;
kinnitud mineviku õnnest, mida pole olnudki
sinu pimeidamas tunnis
oled sohver, kes pole rallit võitnudki
istud ilma näota kolonnis;
ära sule oma silmad
sellega lõputult end ei varja
valeliku usku hõlmad
jätkad teed tühja karja;
see on lihtsalt maskeraad
kahtlased näod argipäeva paraadil
ja mis kurjust sina peidad
nagu teised, oma moondunud fassaadil?
roheline elustiil
mis on roheline elustiil
kuhu see meid üldse viib
kas peame palju ohverdama
andma ära osa oma mugavustest
on see seda väärt?
nii hea on ju oma paksu perset
oma tuhandese diivani vastu kleepida
et televusserist uudiseid vaadata
kuidas venemaal põles kool
ja iirimaal on sarimõrvar
kes on juba tapnud viis inimest
ja meie vererõhk juba veidi tõuseb
sellepeale
nii hea on end tund aega
duši all karastada
ja autoga kolm minutit sõita
et poodi minna
nii hea on eilset toitu prügikasti visata
lõhnas veidralt
ja nii hea on mõelda
et minu käitumine siin maailmas
on üks .....
Saatuseõde
Ma tunnen tülgastust nii suurt.
Inimesed me ümber nii võltsid.
Kutsun ja meelitan siia tuult,
et pühiks me seljast need hõlstid.
Tuli, kõrveta need kõverad grimassid,
mis seatud näole teesklemiseks vaid!
Sisemuses kõik on omadega sassis.
Millega nad küll hakkama said?
Vesi, vooluga vii kaasa sundused,
mille ühiskond meile peale surund!
Igaühel olemas on oma tundmused,
mis ajaga meie meeltest on unund.
Maa, kasvama neis pane lootusesäde,
et helgemalt nad maailma näeks!
Igaühel on ju saatuseõde,
kes raskustes, valus on abikäeks!
Süda mu rinnus
Süda mu rinnus kui külmunud lill
sõdadest räsitud väsinud maailm,
ühiskonna identsed sammud
on meid hävitanud juba ammu.
Tume ja kartustäratav öö
su siit ringist välja lööb.
Jalgeall olev kivine maapind
näitab, et siiski, sul on veel hing.
Sa end kaitse, tee, mis vaja,
sest meie inimhingedena
alustasime seda sõda inimkonna
ja Maa vahel.
Sortiment - roputa räpp
kõigil on palju öelda
aga on's meil
mida kuulata
taevas on tähtede vahel
tuhandeid riike
aga tee või tinade tina
räägi, röögi või rebi -
keegi ei ulata
ikka maa peal siin sebi
tööta ja söö
rüga mära ja muulata
naeratus suul
vaasidesse sobivad
igat sorti roosid
vooditesse kobivad
igat värki poosid
silmadesse sünnivad
igat masti värvid
mida läbistavad
igat sorti närvid
(aga vaata, kuhu su silmad vaatavad
muidu prillide tagant
hakkavad piiluma saatanad)
poodidesse sobivad
igat liiki letid
kartuli- ja jahukotid
mida närinud tont-teab-
mis rotid
.....
Ehk keegi saaks mind ära viia?
Igal pool, kus ma ei viibiks,
igal pool mul ees on piirid.
Lükatakse paremale, kuigi vasemale tahaks,
ma ei tohi ju seda panna pahaks.
Jälgitakse iga mu sammu,
vabadust pole tundnud ma ammu.
Paljutki ma tahaks öelda,
kuid enam pole mahti mõelda.
Vaatan ringi enda ümber,
miks ometi on kõik nii sünge?
Kas inimkonnana oleme jõudnud siia?
Ehk keegi saaks mind ära viia?
Silmside surmaga
Juba väikesest peale painab mind küsimus, mis on kodu ja kuidas seal olla
Kas on see justkui piinakamber, kus tunnen vaid valu ega teki tahtmist siia tulla?
Ma ei mõista teisi, kes mööda minnes hõiskavad, et koju naastes tekib alati soojustunne
Kuna mina olen sunnitud elama hirmus, sama hästi võiksin vajuda igaveseks unne
Jah, ma oleksin saanud tegelikult sel hetkel midagi teha, näiteks küsida kelleltki abi
Aga toona ei tulnud ma selle peale, värisesin vaid, lootes, et saab peagi kõik läbi
Ma vihkan sinu öeldut, mida leiad vaevaks mulle lausuda vaid kord kuus
Sa ütled, .....
Teeme elu värvilisemaks
Meil kõigil on kiire,
meil pole enam piire.
Kuid meil on kohustused,
tähtsamad kui ohutused.
Me teeme iga päev,
ühte ja sama,
see on meie jaoks kui tava,
kuid see on ju puhas jama
terve elu oleks nagu lava,
kõik vaatavad su kava.
Paraku emotsioonides pole ava
kõik on üks ja sama.
Me oleme kõik mõtetega
telefoni sees,
kahjuks meid ei huvita,
mis on otse ees.
Me mõtleme ainult enda peale,
kuid mitte enda tehtud veale.
Nii paljud vajavad ju abi,
kuid me ei saa omavahel läbi.
Me peame parandama ühiskonda,
laiemaks tegema teekonda,
ning rõõmustama oma perekond .....