Sõnale ületamatu leiti 7 luuletust
Ületamatu mulle kui Mt.Everest
Istun ja ootan; vihm ei lakka;
Piilun ehk kohtan;kuid ei..
Nii ta ei arva; kaunilt kallab;
Külma tuule abil värin mu haarab;
Värvin maailma kus ei julge tahta;
Enamat kui su kauguses imetlemist;
Meenutan kuidas su lihtne olemasolu;
Mulle ime tegi; peast vist segi;
Keegi pea mind kasvatama;
Taevas nii mu tegi; anumana;
Julgematta ammutada; rohkemat;
Teades; et ahnuses taat mind võib
Siis kahtlustada; valu tagant siiski;
Pisut sosistan; salamisi ta kosmilise
Pintsliga joonistan; lähedust; mis..
Su häälest tulnd; valetan kui ütlen
Et ma ei karda tuld; ja et ma pole kurb;
.....
Sa oled perfektne
Suur aitäh sulle,
et lihtsalt oled olemas,
ära pööra selga mulle,
ma ei taha olla pimedas.
Ma tahaks sulle anda kõik
aga see on kahjuks võimatu,
sest sina oledki minu "kõik"
su iseloom on uskumatu
su välimus on ületamatu
sinusse armumine on efektne,
Sa oled tõesti perfektne.
Keegi ei saa olla perfektne?
Perfektsus on kõigile erinev
see pole pärinev.
See lause peaks kõlama nii.
Igaühele on keegi perfektne,
sa lihtsalt pead jõudma temani.
Aga mul läks hoopis paremini,
sest sina jõudsid minuni.
Ma tõesti olen tänulik sinule,
et oled olemas min .....
Kiituse jõud
Meenutan toda puhku,
Kui keegi ohtralt mind kiitis,
Tundub, et leidsin kergeima viisi,
Kuidas lasta rõõmul puhkeda...
Need mõtted kurjad, jõhkrad,
Panevad riknema päeva,
Siis kiitus torkab pähe,
Ja viskab neid peast jõkke.
Igal omal sammul,
Vaibumatu kahtlus ligidal,
Tean, ei paista see pidevana,
Kuna kiitus tuleb kannul.
Jällegi õel sisemonoloog,
Julmalt hirmu minul loob,
Lausungit elustan – ootan,
Senikui seda ära toob.
Mõttevoost pahadus eendub,
Mind liigutab tugev veene,
Kindlasti kõik ümber kujuneb,
Kaunis kiitus mälust ei unune .....
On
ja Sa oled ka
alati mul kuklas istunud
ma ei saanudki eriti täpselt aru
kui ma väikene olin
aga Sa jäid mulle meelde
ja oled siiani minu südames
Sa oled valgus
ja soojus
kui ma tagasi vaatan nendele aastatele
Sa oled siin
alati püsinud
minus
ja ma ei taha
kedagi teist
sest
Sa oled ületamatu
ja see pilt
mis on kuvatud
minu koljus
see jääb
see on jäänud
Mudahüpik
Udu maas ja taevas hall
see sümboliseerib teadmatust
on ületamatu vall
see, mis vajab vallutamist;
ja nüüd, kui oli vaikus
oled eksinud laibameres
teispool rinnet jälle paukus
tunned ohtu hinges ja keres;
mudahüpik on see
kes porisel maas liigub
surm sinust välja ei tee
ta ohvrite kohal kiigub;
viimane sekund, viimane hetk
enne, kui killud elu võtavad
pääseda ära pole retk
ja vaenlased oma pealetungi alustavad;
iga tuli ja tinarahe
teine pool trumme taob
tulla eikuhugile polnud su tahe
ajataju ja su vaim kaob;
pole hullemat ilmas
kui lõksus siin pommi .....
Kui...
Kui seatud on ületamatu tõke,
meie kauaaegse sõpruse ette,
kas Sa tuleksid sellest läbi?
Kui nagu söestunud lõke,
annab meile uue katte,
kas Sa tunneksid häbi?
Kui maailm tundub must
ja kuskile kadunud Su usk,
kas meiega on siis tõesti kõik?
Kas Sa näitaksid mulle ust,
omal hinges kõrbenud tusk,
Kas on lõplikult läbi see elulõik?
Maivis L.