lille statistika

Jah. Ilus!

Mulle see mu hea sõbra luuletus meeldib. Selles on puškinlikku ilu ja sügavust. (Lille)

Lille! Selline suvepalang, elu ahnus võtab tummaks, paneb ahhetama, teeb kadedaks. Kui lähedal võib hing olla üldse õitsemisele. Aitäh, Sulle!

Lille! Sinu loodusluuletuste side elava loodusega on nii suur ja sügav, nagu see on olnud tuhandeid ja tuhandeid aastaid inimestel enne linnadesse kolimist. Mulle meenutavad Su värsid irokeeside tänupalvet loodusele. Vanade indiaanlaste meelte üheks saamine Kuu, Päikese, maa, tuulte, vihma, loomade, lindude, kaladega .. oma õpetajatega. On midagi säärast, mida tuleks inimeses taastada. Lisan lingi nende jaoks, kes soovivad sellega tutvuda. https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/76164779/indiaanirahva-toetuseks-haudenosaunee-ehk-kuue-rahva-liidu-tanupalve Aitäh, Sulle selle nende luuletuste eest! Need read teevad kadedaks: (Vaatasin räästalt kukkuvaid vihmatilku. Nad on tõepoolest valgust täis.) vaata kuidas igas tilgas valgust kukub rohtu maha „Õhtu maal“ luuletus loob pildi, mida silmaga augustiõhtul näed. Küpsev vili, kuu selle kohal, kaste, mis tuleb maha. Kõik see annab rahu ja igavikulise tunde, mida linnades ega tema inimestes enam alles pole. Neil puudub sääraste õhtute kogemine. Nii on. Aga seda kõike on võimalik endas üles äratada, sellega hakata koos elama, kui on tahtmist.

Õhturahu sügavam tajumine algab inimeses ikka alles siis, kui armastuse tormi ja tungi aastad on selja taga. Armastus ise on jõudnud juba küpsesse faasi. Sama toimub ka looduses, kui pillavale õiteajale järgneb viljumine, kogu looduses algab taeva all lehtede langemine, puude raagumine, üleminek talvele. Toimub tardumine ja rahunemine uue kevadeni. Inimese juures säärast tsüklilisust me ei näe. Tema tahab õitseda ajatult.

Järjest huvitavamaks ja sügavamaks läheb. Aitäh!

Järjest huvitavamaks ja sügavamaks läheb. Aitäh!

Kade olen, Lille! Sinu värssidest õhkub nii palju suve ja elu, et .. ainult mõmisen rõõmust. Kui saaks ise ka nii ahnelt olla suves, selles päikeses ja taeva sinas. Mida hing veel vajab? Olgu õnnistatud ja hoitud Su pere ja Sina ise! Ka minu jaoks on valgete toonekurgede lahkumine kurb, väga kurb sündmus. Taeva alune jääb üleni tühjaks. Suvi saaks , nagu nüüd, otsa. Pilk rändab, rattaga järve äärde ujuma minnes, kogu aeg kurepesale. Meel ei suuda kuidagi sellega leppida, et ma ei kuule enam tuppa seda valju nokaplaginat, näe küla kohal nende uhket lendu.

Lille! Aga see Vaikne ookean aja tunnetusena on hea, väga hea leid. Olen käinud Roca neemel, millega lõpeb Euroopa. Ees on vaid tuhandete km laiune Vaikse ookeani veteväli. Hispaania meresõitjad olid hulljulged mehed, kes sellise vetevälja ületamise ette võtsid. Seisin Roca neeme tipus ja vaatasin seda hiigel vetevälja.. Ees lage, tundmatu hiigelookean. Kuude pikkuselt purjede plagisemine ja see tühjus ning avarus.

Enamusele meist, Lille, on see tunne kauge ja võõras. Soov üheks saada loodusega, olla temaga üks. Minna tagasi kogu elava ürgkoju. Meile piisab sellest, kui me põrmust hakkavad õitsema sinililled ja piibed. On rahvaid ja kultuure, kus säärane üheks saamise soov on kestnud tuhandeid aastaid, toimib tänaseni. Aga see on hea leid: armsama asemel tuleb vaikus. Kui tunne läheb katki, voolab armastusest tühjaks.. Parem, kui seda ei juhtuks.

Lille! See on väga hea luuletus, kuid nagu ikka… Põlvkonnad, mis on üles kasvanud rahu tingimustes, ei saa üldse aru sellest, et rahu pole samasugune nähtus, nagu seda on tuul, vihm, päikene, kevad, suvi.. Mis tulevad regulaarselt, inimesest sõltumata. Antakse meile elu poolt loomulikuna kaasa. See, et ta maailmas püsiks rahu, tuleb tema eest võidelda ja mitte vähe. Tuumasõja oht on see, mis ei lase, üle 77 aasta juba, tuumariikidel uut sõda täiemahuliselt vallandada. Kui katki oli Euroopa pärast I ja II maailmasõda.. Saavad tänased põlvkonnad, vaid aimata. Kui neil üldse arusaamine sõjast pärale jõuab. Praegu vaatavad nad seda kui viikingite, julmade sõdalaste, põnevat seiklust. Iga uus põlvkond, kes elu ja ajaloo näitelavale, ust jalaga lahti lüües, tuleb. Teab ja arvab, et just tema tunded, mõtiskelud, arutelud, arusaamised on ainuõiged, erakordsed. Alles ajapikku, kui kogetakse piisavalt elu, aega, inimesi, sündmusi, saadakse aru, et ajaloos on olnud väga erinevaid tunnete ja mõtte voole, jms Et nii lihtsalt on.. Jätkub ka tulevikus.

Väike täpsustus. Mitte ajaloos, vaid kord päikse käes olnud elu, on täidetud väga erinevate tundmuste, emotsioonide, mõtete jms. " Meie aja tundmuste kired, tormid, vaikelu.. Pole mitte midagi erakordset ning tähtsat, vaid nii on see olnud ja jätkub ka tulevikus samamoodi. Või, nagu ütleb Alliksaar: " Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole."

Aitäh, Lille selle väga ilusa luuletuse eest. Lapsepõlv külakoolis tuli meelde, Sama tunne, mis Su luuletuses. Linnas gümnaasiumis õppides enam säärast Bulllerby maailma enam polnud.

Väga hea, Lille! Süda rõõmustab Su värsse lugedes. Oled ära tabanud mööduva suve nukruse hetke, nagu teeb seda fotograaf kaamerasse pildi saamiseks. Jorjenid on tõesti, koos maapirnide kollaste õitega, veel ainsad lilled, mis meenutavad möödunud suve lõputult heldet päikest. Mu vanaema kasvatas just seepärast oma taluaias neid lilli. Ta kutsuski neid talulilledeks. Ka sellega saab ainult päri olla, et hinge päriskoduks saab olla ainult lapsepõlvest alates sind saatnud emakeel. Ja eesvanemate soojus on tõesti selles keeles kõneldes tunda, kui hing selle tundmiseks valmis on. Rõõmu, Sulle, olemisest! Sinu puhul üllatab mind kõige rohkem see, et Su värssides pole mitte lihtsalt suvest lahkumise nukrust. See on meile kõigile tuttav tunne, kuid Sina avad selle täiesti uue pilgu läbi. Aitäh, selle eest!

Aitäh, Lille! See on ilus: nii " Suvest välja minek", "Kui meel hellub mõttest".

Lille! Kui suitsiidi üle arutatakse ühiskonnas üpris palju, suitsiidi teemalisi luuletusi leiab isegi põhikooli viimaste klasside lugemikest.. See on muutunud omamoodi epateerimiseks isegi. Siis elu loomuliku lõpu- surma- üle ühiskonnas üldjuhul veel ei räägita. USA-st tulnud trend räägib ainul igavesest noorusest, edust, rikkusest.. Surma, nagu polekski üldse maailmas olemas. Ometi on ta elu lahutamatu osa ja paratamtu kaaslane. Su isa on selle ära tabanud. Õigem oleks öelda: selle tõeni (arusaamiseni) jõudnud. Jessenin: Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte: ära ole minu pärast kurb. Sündida maailma on nii lihtne. Sündimisest lihtsam on veel surm. Alliksaare suurepäraselt tõlgitud Jessenini värsid on eesti luule maastikus omaette fenomen. Surma üle ei maksa hakata mõtlema ja selle üle arutlema mitte liiga vara, nii takistab see elamast ega ka mitte liiga hilja. Õnne aluseks siin ilmas on siiski mõõdukus kõiges. Püüd aru saada Jumala rahust.. Selle olemusest ning toimisest. Sain mõni aeg tagasi kokku oma Õpetajaga. Teatud eas on õige Õpetaja olemasolu teismelise maailmas suurim õnn, mis talle armsama kõrval osaks võib saada. Mul on seda õnne elus mõnel korral olnud. Lahkumisel lausus ta mulle otsa vaadates nukralt. „Üks kohustus on mul veel inimesena jäänud teha. Sa ei arva seda 30-40 aastasena, kus elu alles rullub lahti, niikuinii ära. Kohustus väärikalt lahkuda.“ Sinu isa värsse lugedes, tuli see uuesti meelde.

Jah. Meie viimane kohustus elava elu ees on lahkuda tänutundes inimeseks olemise võimaluse eest. Kas meile selleks kunagi ka uus võimalus antakse? Ma ei muretseks selle pärast liialt. Rõõm olemise eest täitku meid muretsemise asemel.

Aitäh, Lembit, sellise analüüsi eest!

Väga ilus. Eriti meeldis luuletuse lõpp. Nii habras armas see suvega pikk hüvastjätt

Nii illos, et õkvalt nutta tahass..