Grita
.
Aken pärani lahti ja vihma
sajab raskelt, nii väljas
kui tuppa.
Ma olen näljas.
Mul on nälg hoolitsuse järgi,
...et keegi kaissu võtaks
suudleks laubale vargsi,
elurõõmu annaks.
Aga mis on, on vaikus kõrvus
mis teeb valu, pitsitab.
Ja ma oleks justkui elus,
kus saatan näkku itsitab.
Kas on koht kuhu saaksin
põgeneda ajaks mõneks
hingerahu leiaksin
edasiseks?
Grita Hunt
Neljateistkümnes õhtu
Oli üks õhtu, kui sain tunda end
kellegina teiste seas, ümber
inimkond.
Oli üks pilk, mis ahmis inspiratsiooni
lausudes vaid vähetähendavaid
kombinatsioone,
aga kõik oli just nii nagu olema pidigi -
mina siin, tema kõrval, sõnatsi...
enamgi.
Mitte ükski hing ei rikkunud unelmat,
mitte ükski pilk ei mürgitanud
parimat.
Muusika, vein, inimesed tundmatud.
Pilgud, noogutused, kallistused -
unustamatud.
/Kuulates Ruby Frost and Mt. Eden - Oh that I had/
Grita Hunt, 2011.
Kõik, mis on hea
Vihmast märg aken,
kargekülm tuba,
Sina seisad juba
lähedal, ma tunnen.
Käed mu ümber,
suu mu kaelal,
häälel mahedal:
„Oled mu ingel...“
Sulgesin silmad,
hoidsin hetke,
et jääks meelde,
Su käed soojad.
Sest kui möödub
aega mõnda,
saan tunda,
kuidas kord oldud.
Grita Hunt 2011, mai.
....
Üks, kolm ja minutit neli
möödas sellest, kui nägin
Sinu nina, suud ning silmi
kõrval naersin, käisin.
Kaks, neli ja tundi seitse
pikutab mu mõte Sinul
ja varastab taevast päikse,
et noh, näe – päev ongi õhtul.
Neli, seitse ja kordi kaheksa
kui närviliselt pilkan telefoni,
mis nagu alati, tahes-tahtmata
jääb vaikseks hilja hommikuni.
Grita Hunt 2011.