kristjanm

laps-e-põlv

Ees selgesti terendab eilne
kogu ümbrus nii lähedal, nii maine
ka meel muredest veel kaine

veri tukslemas sees nii helge
ent süda täis on sinililli
aasal päiksest ma kissitan silmi

kivirahn keset õud nii tuttav
truult valvab mu kodu tammepuu
ikka samuti taevas tõuseb troonile kuu

rand kuldne nii avar ja hiilgav
kiik, mis minusse toob õhku
niisamuti värkselt lõhnab õhtu

kodu - vajund aeglaselt uttu
nüüd pihlapuu ei tuttavalt lõõma
ning tammepuus leian olevat võõra

olen aegade suurim teater

see tee mis algab kodust eemalt
etüüdiga mu ajukäärus
surun pähe maski endal
sammud vaid on teele jäänud

tahaks kuskil istuda ja olla
üle lageda algab üks õietants

las loodus teiste taga möllab
kus puudub ind ja puudub jaks

juuniõhtul sulguvad uksed
valgushelk männimassist
aralt kiikab välja
õhuvoolus puu taarub kui sõge
kuis kaosest ta astund siia

juuniõhtul astun helitult mina
ja savi mu tallal on niiske
juuniõhtul tuhmub ühtlaselt sina
nukrusloor katab katuse iidse