UKM
Jõulu otsing
Üle suure taevapilve
lendab hõbevalge saan.
Kaunis ilus mees seal istub,
käes on piits ja linnaplaan.
Otsib kohta, kuhu minna,
vaatab oma plaani käes.
Lendab üle terve linna-
Järsku, ühte kodu näeb.
Vaatab korra, vaatab kaks.
Lapsed seal ju vinks ja vonks.
Mis seal enam otsida,
tuleb kodu uurida.
Jõuab sinna, jagab kingid,
ise istub soojal pingil.
Lastel kõigil salmid peas,
kohe kõigil pakid reas.
paine
Unenäod mind painavad.
Miks kordub see sama ängistus-
aina veel ja veel.. veel ja veel.
Kuis saada lahti neist mõtteist,
mis teevad mu tuimaks, üksluiseks.
Ma otsin, süüvin sügavustesse,
püüan lahti mõtestada omaenese mõistust.
Kas on miskit halba tulekul?
Miks tunnen end kui needuse all,
suutmata leida lahendust.
Taevas on pilvine,
sajab.
Ei näe enam mõtet
murda läbi keerdkäikudest,
mis painavad mu meeli.
Olen üksi,
üksi oma labürindis,
leidmata väljapääsu.
Kas ongi see mu saatus,
olla aheldatud?
Teine ootus
Päikese ootuses,
aeg tiksub õhtusse.
Kullakera loojudes,
vaatan ma taevasse.
Kus on see päikesekiir?
Ta on vaikne, kui tuuleiil.
Kas on mõtet ootamisel?-
ta tuleb ju päikese loojumisel.
Hõbevalge ja kullakarvane noot
heliseb kui linnusirin,
keerleb peas kui kustumatu viis.
Kujuks tal on imekaunis veeprits,
mis kirjeldamatu kui linnusirin,
imepärane viis.