MaivisL

.

Hoidsin Su kätt ja vaatasin Su silmi,
Veel uskumata, et see on ilmsi.
Su soe käsi vaikselt maha jahtus
Ja Su silmist eluvaim tasa lahtus.

Hoidsin Su kätt, kui Sa lahkusid,
Imestades, kuidas küll mahtusid,
Su eluteele kõik need raskused
Ja kuis Sina neile vastu astusid.

Ma hoidsin Su kätt ka siis, kui olid läinud
Mõeldes sellele, mida olime näinud.
Aitäh, et Sa olid ja aitäh, et ka jäid,
Isegi siis, kui liig raske kõik näis.


Maivis L.

Veel vaatan Sul otsa,
veel otsin su silmi
kuigi aega ei saa osta,
ei unes ega ilmsi.
On uskumatu, et oled läinud
et Sind ma enam ei näe
ja kõik, mis alles jäänud,
on mälestused mu käes.




Maivis L.

Kahe südame vahele
valu ära mahtus
hetkest, kui üks neist,
äkki maha jahtus.

Tühjus embas leina,
mis sinust maha jäi,
Sest nüüd enam Sina
siin maailmas ei käi.





Maivis L.

Tihti istun siin trepil,
kõrvus kajana su sammud.
Veel saatusega ei lepi,
kuigi läinud oled ammu.

Pisarad valguvad silma,
tasa põlvele toetan käe,
sest tean, et selles maailmas,
me teineteist enam ei näe.


Maivis L.

Sa teadsid

Sa teadsid,
et kõik kaob
ja olla siiras
on ainus tee
elada ajas,
kus su süda
igatsevalt taob
iga kord,
kui oled viimas,
lilli ta hauale.


Maivis L.

Tasa puud liiguvad tuules,
jättes maha lehtede raja.
On sõnad mekiks huulel,
neid kuulda ei ole vaja.

Südameis läbipõimunud valu,
kaaslasteks vaid tähed ja kuu.
Ei ma sind enam tagasi palu,
ela - las minu kanda jääb kõik muu.


Maivis L.

Kui...

Kui seatud on ületamatu tõke,
meie kauaaegse sõpruse ette,
kas Sa tuleksid sellest läbi?

Kui nagu söestunud lõke,
annab meile uue katte,
kas Sa tunneksid häbi?

Kui maailm tundub must
ja kuskile kadunud Su usk,
kas meiega on siis tõesti kõik?

Kas Sa näitaksid mulle ust,
omal hinges kõrbenud tusk,
Kas on lõplikult läbi see elulõik?



Maivis L.

...

Ühel varajasel hommikutunnil,
kui taevas veel helendas kuu,
lahkusid siit elust-
tahtmata, kuid haiguse sunnil.
Soovin Sul kogu rahu sel teel
kuid hüvastijätuks ei paota suud.

Valust ei jäänud keegi meist ilma,
seda teed enamus on käinud.
Vaatan Su pilti, pisarad silmas,
Kas tõesti igaveseks oled Sa läinud?

Kaotusvalu murrab ka tugeva,
teadsin, kui hoidsin Su kätt nii õrna.
Su lahkumine jättis haava nii sügava,
sest ma, Sa tead, kaotasin oma sõbra.


Maivis L.

On kuskil Keegi...

On kuskil keegi,
kes varastab rahu,
võttes ära kõik,
mis hinge ei mahu.
Tuleb nii salaja,
kui ootamatu löök,
iga varutud jõuriisme,
näljaselt ära sööb.
Tahtes asemele,
saata vaid valu.
Kuid mitte kunagi,
ta andeks ei palu.
Ometi on keegi,
kes igatsevalt ootab
Ja vargsi südame,
ta teele laotab.
Et lõppstaadiumis,
saaks tunda pinget,
nautida seda tühjust,
nii ehtsat ja sünget.

Maivis L.

Sel Hetkel..

Sel hetkel, kui Su maailm vajub kokku,
kõik muu Su ümber tundub nii mõttetu.
Sel hetkel, kui võtta püütakse Sinu elu,
alles siis teadvustad, et keegi pole võitmatu.

Sel hetkel pead usku hoidma kõrgemal,
kui ulatuvad tõusma Su käed.
Sel hetkel katsutakse läbi nõrgemad,
ning kõik teised väärtusetud väed.

Sel hetkel kui kõik muu muutub põrmuks,
Sa tead, et teed kõik, mis vähegi suudad.
Sest sel hetkel, kui kogu valu välja nõrgub,
mõistad, kuis see Sind tugevamaks muudab.





Maivis L.