TTigris

Unistus

Näe, mäletan, kuid vanust polnud palju
Oli sügis öö, ja mullast lõhnas kesa.
Üks ainus mõte peas, sääl nagu kalju
Üks unistus mu pähe teinud pesa.

Läks aeg, ning oli lõpuks vanust
Ei enam laual emalt sooja leiba
Läks aeg, sain teada armu valust
Ei unistus mind enam siit või leida

Kuid sääl ta seisis, käed rüpes, juuksed sassis.
Nüüd meenus kõik, mis peas kord sündis.
Ja sääl ta raius ja vaidles ja vassis
Vajas veendmist mees, kes tööpõldu kündis

Nüüd rännuteel ma seigeld, üle aasta
Ja näinud ri ..... Loe edasi →

Vana maja klaver

Ülivaikselt ülespoole astun
Kõrvus üürgab iidne voog
Trepi krigin hoogu satub
Määrdund vaibal iidsed sood

Iga samm uut aega näitab
Pulmad, pühad, leinavad õed.
Iga samm harmooniaid läitab
Saabub reaalsus ja hõõguvad söed.

Talvine hommik

Paljas ja lõhki kui kiriku rott
Ma ärgates rentslist end hommikul leidsin
On kadunud põuest mu uhkus mu kott
Vast joomase peaga taas magama heidsin

Nüüd kogukas keha aeg ajada üles
Mälu soppidest tuhnides leida on lahend
Kas tõesti minust saanud vaid joodiku lühend
Mis olema peaks mu pääsetee vahend.

Vaid viivuks veel luban, oma silmad ma sulen
Külmast kaotanud varbad juba nii kui nii olen
Ja kui kauem veel magan mis teha-siis suren
Mul vanust ju piisavalt - kolmkümmend saan suvel

Kurat võtaks, tüdruk! Kui õel!
Tulla mu ellu! Loata!
Ja murda mu peenike kael
ning üksi siia istuma jätta! Peata!

Kuidas magama nüüd pean
tean, sul on hea.
Vaid mina seda ööd nüüd nean
kui murdsid mu pea!

Nii hea!

Uus elu

Roiskunud liha lehk
on äratanud elu
sa lamad õndsas unes
sa ei tunne keha valu

Sul on hea
oled leidnud rahu
oled kaotanud pea
ja rinnalt ühe tahu

Ja punase musta kirjuks
oled värvinud ümbritseva rohu
ja kihavaks kaitsvaks varjuks
on kärbsed muutnud su ümber õhu

Su hing on ära juba nädal
kuid elu keeb su roiskund kehas
seal valged väänlevad vaglad
nad kümblevad su talumatus lehas

Sa ei ole kurb
sa andnud oled uue elu
sind ennast kaitseb surm
sind iial ei piina elu valu

Sügis õhtul

Ühel imekaunil sügisesel õhtul
kui me kahekesi mere poole teel
surusid oma sooja käe mul pihku.
Ja küsisid kas armastad mind veel
kas pärast kõike mida teinud ma sulle,
veel miskit head mu`s alles jäänud on
kas suudad öelda jah sa kalleim mulle
või see täna koos meil viimne teekond on.


Ma peatusin, ja vaatasin sul silma
ja pisarad su põselt pühkisin
Kas sa ei mäleta kui kord vastu tulin jaama
Siis sulle miskit hingest laususin.
Ilma sinuta mu elul poleks värve
Ilma sinuta ma peagi sureksin
Ilma sinuta ma uputaks end järve
luban sulle armastan sind alati.

Jõe õiglus

Tegin pildi. Lahe.metsast ja mäest
Mitte ühe. Mitu. Kurat. Kadus käest
Mitte pilt.Masin.Mis pildi tegi mäest
Kadus jõkke.Küll hoidsin kõigest väest

Ei leia hullu loos. Pilt ju jäi
Mitte pilt. Pildid. Ja nii kaunid
Ehk liigki kaunid. Et masin alla jäi
Arvas.Ei suuda.Luua pilte enam nii häid.

Ei vaidle.Need tõesti hinge matavad

Seal mägi pilve piiri hellitab.
Huilgavad metsad. Kaljunukke katavad
All jõgi. Vette tikkuvaid oksi keelitab.
Tüli norib.kõigiga Kes ta teele satuvad

Nõrkus sel pildil. Mis kaunidust viilutab
Pole h ..... Loe edasi →