yMari

Ma katsun
lukustatud ust
ja mõtlen,
et lahti see oli
ju just?!

Ma katsun
lukustatud ust
ja mõtlen:
kes armastab
kummitust?

Viinapitsi taga
on rääkida nii kerge,
ja pea kui selgeks magan
on unustatud eilne.
Aga kui eilset veel
polegi olnud?
Ja viingi joomata
laua peal seisab,
ärgu siis homnegi
tulgu,
ja viin,
no las ta siis seisab.

See on mu elu

Kuulen samme,
kukla taga
lähenemas minu poole.
Tema ongi see,
kes kaugelt
jagab hoope.
Kus on su julgus?
Sa häbematu.

Anna rusikas,
las ma näitan kuidas
lüüa,
läbi näo
südamesse.

“Ma ei saa”
ütled.
Ole siis pealegi
see prostituud,
sealt
tänavanurgalt
kuhu ma purjuspeaga
oksendasin.
Aga palun,
teinekord kui lähened
koputa õlale
sest seljatagant
lööjale,
nii pagana raske
on
andestada.

Pealkirja mõte sul
segaseks jäi?

Loe siis uuesti.

Tühja toa türannia,
ma nutan,
tema peksab
piitsaga
mu valu.
Ei,
said valesti
aru,
mitte minema
ta seda ei löö.
Tema ongi
mu pisarate põhjus,
kaudses mõttes.
Ainsat õigust
võttes.

“Naerata raisk!”

Jah, vaid murduda saavad südamed
mis armastust on täis
Ja mõnikord võidvad viimased
Sa ütled et kaotasid
Ma vastan, et sulle vaid näis.

Jah, me võime otsides leida
Ammu kaotatud sõnu
Ja sel samal hetkel need uuesti peita
Et saaks salaja vältida
Neist sönadest tekkinud mõju

Jah, tihti me arvame et näeme
Kõike mis seisab meie ees
Ja arvame siis kohe et teame
Kuid tegelikult ei pruugi me iial
Teada tõde
Mis peitub nähtud asjade sees

Jah, seinte peal ripuvad pildid
Sa ütled: need jutustavad lugu
Et pildid on sildid
Kuid sa ei ulatu nägema
Piltide taha ..... Loe edasi →

“Kuidas sul läheb?”

Läheb,
või hoopis tuleb,
ei tea

vastan sulle hiljem
hetkel ei jaksa
mõttetuid mõtteid
täis on pea

oota,
küsi uuesti
küsi julgemalt

las ma annan
oma südame su kätte
hoiule

võta,
vaata sinna sisse

libista sõrmedega
üle arterite

pigista korraks
veri kinni

Tunned?
ei tuksu enam

see ongi põhjus
miks ma vastata ei saanud.

Ma suhkru ja soola
taas segamini ajasin

Et edaspidi tunda
tee mõrudat maiku

Ja haavade peale nüüd raputan
suhkrut
Rumalus?

Võibolla on sul õigus.

Katkistes teksades
katkine tüdruk
kilde täis teel
tallumas radu
paljajalu

Külmunud sõrmedest
veel külmem on süda

pisarad kuivavad
päikese säras
kuid valu
see uputab
su ikkagi ära

..

Kui kadumas on usk
ja lootus,
ei haiget enam miski tee.
On järele vaid jäänud
ootus,
mida kannad eneses.

Su ümber maailm muutumas
on halliks.
Surnuks on su silmad saand'.
On läinud kõik, mis pidasid kord
kalliks.
Ei elu neid sul iial
tagasta.