Rmorrison

Tundeline toorik

Laual lebab vormitu toorik
Küsivas poosis, anudes
Lausa kutsub end näppima
"Palun, olen materiaalselt poolik
Mul on mass kuid puudub hing
Palun, vabasta oma mõtteist mind,
et saaksin austada ka sind
Anna mulle vabadus voolata jõudude kohtudes
Tahaks hirmsasti kolletada kõrvetavas kuumuses
Tahan emmata haamrit, alasit
Tahan olla oma perekonna rüppes
Lase, ma esinen inimsilme palge ees
Näitan, mis sünnib su sees
Anna mulle vajadus eksisteerimiseks
Tee seda
ning teenin sind surmani."

Siidisabad

Mul külas käis ühed eriskummalised olendid.
Müstilised, mustjad ning mõnusalt siidised.
Sisisedes, sillerdades seinast väljusid.
Neid polnud palju, umbes kuus või nii
Tulid kaugelt, sealt kus mõistusel on piir.

Soovisid anda ühele Meist ligipääsu
infoookeani kus negatiivne on väär.
Teadmisi pea kõigest,
mis olnud, mis veel ees.
Keegi, kes räägiks kõigi eest
ning juhataks karja õndsuse teel

Ei oskanud mina valida,
keda nad võiks võtta harida.
Tundub, et maailm pole valmis veel
käima jumalikku teed.

Trip to space

Peaks plaanipäraselt poindi paika panema,
et kust saab, kuhu pageda.
Ai käes, aeg on ära kaduda.
Nüüd sain suuna uue uhke
Loon ma sillad külluste tiiki
Rõõmuhõiskeid, naerukaja täis triiki
Mustrid-võnged-vibratsioon,
värvid.
Varjudemere vibelevad kaaselukad.
Siin maailmas kõik on edukas.
Ruumi täidab luidläbistav lainemassiiv.
Yeess
Eksleme siin urus hommikuni kuni jätkub rammu.
Muudkui sammu ja sammu.
Anna lihastele valu, allu
korraldu enda käsklustele ja anna minna.
Anna minna.
Ebaselge siht veel ees
kuid koobastes teed ei kaota me.
Keha ahenedes täidab ..... Loe edasi →

Tuli

Hoia endas tuld sa väikest
Ammuta energiat päiksest
Naudi öötaeva kuud ja tähti
Naudi rohelust võrratut
Hetkeks võta aega, vaata
Ole vaba, ole uhke
Tunne rõõmu inimsuhtest
Kujunda end ja oma ümbrust
Ole julge, ole aus
Võta vihmas kümblust
Kui vaja võta varju
Kui vaja, appi karju
Kuid leeki ära unusta

Mina

Ma olen võitja
Ma olen mägi
Mina seda teed läbin
Mina olen see, kes pärib
Mul on häbi
Minu sees on värin
Mina olin see kes hävis
Mu tee veel pole läbi

Võit

Hing on kaadri taga tühi,
tolmu tühjadelt riiulitelt veel pühin.
Märja lapiga
tõttan südamega sõtta.
Valget lippu välkumas märkan.
Võit on minu,
Mina ärkan

#

Keskkriminaalne
poolnarkomaan
Kõrge lend
madal maa
Kuivas kõrbes veereb
liivamannatera
Hoia tema eest
Kykitab ja almust palub
sinult piima anub
Meeles tal vaid tsoonielu
see vaimuhaige melu
Mõrvarid vägistajad
vargad ning petturid
Idiootidest etturid
seadust salgavalt
ürgkeelt valdavad
kehakeelt haldavad
Demonteerivad hambad
Pügavad lambad
Vennastunud kambad
Tantsivad sambat
Vulgaarselt laulavad
Seltskonnas jauravad
Istuvad astuvad
Sihikindlalt sammuvad
Selgel teel
Ebaselge peaga
Head nad ?
Ei
Võib-olla

Suured värsked hingetõmbed

Päike taevas sillerdab,
soojus meeltekeeltel trillerdab.
Sära täht nii pisike !
Elu andja-hoidja,
võtja.
Pöörle Maake tilluke !
Elu kandja,
häll ja haud.
Sipelge elusolendid sel keral !
Keerelge läbi lühikese eksistentsi.
Võtke vastu võnkeid seni
kuni tabab kõikki tundmata paratamatus...

Aegruumi painutused

Maailm on venitatud ajaks,
mida mööda oleme sunnitud kõndima.
Hoidmaks tasakaalu,
vahendiks pelgalt iseenda mõistus ja arusaam.
Adumine iseenda olemises
liikuma aegruumis
tohutul ühesuunalisel kiirteel,
trotsides kiiruspiiranguid inimlikke.
Neid lõhkuvaid aineid pruukites tuhatnelja paokiirusel hetkest
aegade lõppudeni.

Mitte, et see midagi ütleks
aga nii see välja tuleb.
Appi, appi appi,
kass on ära läinud....
vist läks kappi.
Koer on sahtlis
taskutes kahvlid.
Riiulitel tähetolm-haldjapuru.
Ära seda küll ninna suru.
Taevas lendleb kiviklibu.
Ülisuur, helesinine tibu
põikleb ja pusib.
Kuid ikka õhus ei püsi.
Lillad elevandid lontidel kükitavad
kohas kus maa ja taeva piiri pole.
Island, kui kole.
Neli näljast nõrkevat nirki niblivad niudevöölt ninanipsu.
Jõllitavad Ilvese kenat kikilipsu.
Kuusikustki kostub hääli.
Dissidendid säälgi.
Ümber nurga ilmub sein, ..... Loe edasi →