Esta Oja

Sügisvihm

Pihlapuudel punetavad pihlad,
sügishingus lehti puudutab,
vihmasabin sinitaevast varjab,
poriloikudes ta tantsu keerutab.

Mererand on jäänud sajuvalla,
kuldse liiva ruttu märjaks kallab,
vihmasagar laineharjal helgib,
oma võitudest seal uhkelt kelgib.

Suvi märja käe nüüd sügisele annab,
tormituulel lainele end laseb kanda.
Kõle rand jääb taga nutma suve...
vihmapisar talle lohutuseks tuleb.

Õnneks ei olegi nii palju vaja,
õnne ei taga meil isegi raha.
Õnnelik olla ei saa,kui maailm on kole,
kui tervis on läinud,...siis õnne ei ole.

Eks nõudmine õnnele on kõigil erinev,
minu õnn sulle tundub ehk tühine.
Õnn mulle see,kui süda on rahul,
kui hommikul ärgates pole ma pahur.

Kui pilveall näen ka killukest päikest,
kui raskus ei rõhu,ei kärgata äike.
Kui lastel kõik hästi...on see ka su õnn,
ja suudad veel naerda kui pisike põnn.

APRILLIUNI

Sa tulid liiga äkki,
mul suletud veel oli uks.
Just keerasin südame lukku,
ja jäätunud mu südametuks.

Ei oodanud su tundeid kuumi,
ei tundnud ennastki ma veel.
Ei olnud uueks suhteks ruumi,
ei teadnud,mis meid ootab ees.

Ma nägin sinus naabrit vaid
kes tuli majja sisse…
Kuid rohkemaks sa peagi said –
Sa said ka hinge sisse.

Ma olin väga ehmunud,
ei uskunud ma seda,
et olen varsti ,,uppunud”
ja kiirelt taob mu süda.

Kuid saatus tahtis hoopis muud…
seal proovile mind pandi.
Sind haigus võttis teisel kuul;
mulle jälle kurbus anti.

Nüüd unelmates ..... Loe edasi →

VÄIKESED RÕÕMUD

On alles ainult väiksed rõõmud:
rõõm päikesega hommikust,
rõõm päevast ühest valutust,
rõõm ööst,mis sest, et unetust.

On alles ainult väiksed rõõmud:
rõõm lastest,armunuist,
rõõm lastelaste tulekust,
rõõm elust,mis sest, et tundmatust.

On alles ainult väiksed rõõmud:
rõõm ikka kestvast olekust,
rõõm väiksemastki õhusõõmust,
rõõm igavikku minekust.

Aasta vanem

Alanud on nädal uus.
Sees on ärevus nii suur.
Ise uskuda ei taha--
nii palju aastaid seljataga.
Seni, kuni hing veel noor
las kortse varjab uduloor.
Ja sõpradega olla koos
on ikka ÕNN mu eluloos!!!

Jälle

Tuul jälle puistab toomepuudelt lund
ja öösiti ei ole kaua und.
Suur kevad avab meile maa;
toas istuda nüüd enam küll ei saa.

Nii pikalt ootama peab ilmataadilt sooja,
veel palju kordi päike ringiga läeb looja.
Siis vargsi lillekene näitab end
ja algab tuules värviliste liblikate lend.

Nüüd päike saadab meile kuldseid kiiri
ning laululinnu lõõritustel pole piiri.
Käib kevadest ja rõõmust ringi pea,
Ma lulujuppe ise kokku sean.

Oh,tere,KEVAD;
päiksest aurav põllumaa!
Oh,tere,sügav hiiemets!
Merd unustada ka ei saa!

Miks?

Miks on see nii,
miks teisiti ei ole?
Miks aeg meid viib,
miks vastuseisu pole?

Miks noorus möödub õige ruttu?
Miks kevad kiirelt kaob?
Miks mälestused vaovad uttu?
Miks sügis aknal taob?

Miks elus muret rohkem on kui rõõmu,
miks harva meid ta hellitab?
Miks siiski antakse ka õnnesõõmu
kui lapselast sa hällitad?

Miks õnnelik sa ikka oled?
Miks naeratad sa ärgates?
See elu polegi nii kole,
sul sädemed ju silmades!

Need ,,MIKSID,, vastuseid ei saa ----
Sa ole, ela, armasta!

Nüüd sirelitest sajab õitelund –
See kaunis põhjamaine ime.
Kas oleme me nõnda külmetunud,
Et õiedki meil saavad lume nime?

Ja õnne sirelitest otsida on hilja,
Tuul pillub õisi joovastavas melus.
Ei keegi oota kaunilt õielt vilju,
On õnneõis vaid tuule tujulelu.

Kas meie õnngi nõnda tuulele on valla,
Kas suudame ta hoida elusana
Kui nõnda raske mõista,andeks anda...
On hinges tühjus vaid...ja vihma kallab...

Ära ole õel

Ei taipa,miks sa oled õel
Sa parastad ja põlgad,
Sa ootad halba, muie näol,
Ka nõrgemaid sa solvad.

Ehk oled liiga haiget saanud
või tahadki nii näida?
Sind keegi pole armastanud,
selg sirge püüad hoida.

Nüüd valud,piinad purusta,
saa lahti murekoormast.
Siis saatus sind ei unusta
ja hakkab rõõme tooma!

Ise

Vahel on lihtsalt kuulajat vaja,
niikuinii ise pead otsima raja!
Vahel su süda ka pisaraid valab...
Ei keegi pea teadma,
mida sa vajad!