Soovin päris tõsiselt, et jumalad oleksid sind loonud poeetiliseks. August Puts
kulgeme koos kaaskulgeja tuules
maalides maale elu ise on lōuend
värvideks teod mida valime luues
pritsmed me tegudest mōned armid jäänd juurde
maalid kōik kirjud sest värve on palju
mōne .....
Lubatud palju kuid tehtud on vähe
Istudes labaselt üksteisel pähe
Mōeldes vaid mōtteid mis pandud on pähe
Ōigusi nōudes, hääl sellest kähe
Ikka ja ikka on kōike nii vähe
Puudu on kō .....
ma koorun
kuuvalguse varjude najal
seestpoolt välja end vajan
vana alguse lōpmatul ajal
sünnivalude kajas
uutloodut ma endasse vajan
ma koorun
karge suve tuulte tahutud hooles
pesakasti ma .....
Päike paistab on vananaiste suvi
Tuul puudelt lehed on tantsule viind
Nii kōrgele kui tōstan ma silmad
Pole pilvi vaid sinine horizondi piir
Mis peidus on teiselpool pilvi
Kas tuul tantsib sea .....
Kaks hunti on, Roller ja Ghoster
Üks üles ja teine viib alla
Nagu pudelis külmunud vesi
Mida kuidagi välja ei kalla,
On pinged mis hundid toond valla
Kuidas sulatada jäätunud vesi
Et vesi .....
hindamatu hinnaga on hingetōmbe väärtus
hirmu himu argipäevas südamele jäätub
vōbisevad vōltsid vōtted silmeette loodud
murekortsud vagudena otsaette toodud
lillelōhna nuusutades vingu .....
orjavarjuna vali on kaja
ringihulkuda vabana mees
pilvelinnade varjatud rada
vaimuvalguse vargad viind teelt
näita kuule oma harjatuid hambaid
kōrvu kikita päeval ja ööl
oma kont näri lō .....
Restarti 7 päevaga sa teistel lubad anda
Kuid millal iseendaga sa veetsid päeva rannal
Mil viimati end kohtasid
Mis oli kuulda endas
Kas 7 päeva imesid ka endas lubad tunda
Kas köik mis lubad .....
ma vaikust matkin, vaikselt vaikust vahin
ma südamega kuulan kuulekust
mind sōnadesse seatud vaikus vali
mind hingepōhjadeni liigutab
on päevi möödund ööde kaupa
kuusirbiga keelt teritan .....
päikse lōōma ees kistakse paljaks
viimsed hilbud mis katavad kehakeelt
nagu muru kuhu langenud lehed
viib endaga riisudes reha teelt
tagahoovis kuhu tuulel pole asja
ōiesilmadest pärn paku .....
Kas truudus ka truuks jääb ,Kui valida saab
Vōi truudus kōik tuhmub, Kui valikud maas
Kas marjad kōik hapud, kui kätte ei saa
Vōi muutuvad magusaks kui proovime nad
Kas kindlaks jääb t .....
On sōnu nii lōpmatult palju
Ja vähe mis kindlad kui kalju
Neid loobime siia ja sinna
Ja hiljem neist möödume linnas
Said paljudest takjad me teele
Ja paljudest nukraks me meeled
Neil sōnad .....
Kuhu teel ja miks ja milleks
Mōtteid mōistes keeldub meel
Rügad tōustes taas ja teades
Kuskile ehk ikka teel
Nagu rong mis liipreid lihvib
Paksu tossusuitsu sees
Salamahti lootes ikka
Tulev .....
vaikus kukkus kolinal pähe
vali tuul vapralt puulatvadele öösängi seab
täna öösel on muinastuled valla
neid tähtedeni saadavad saatjate suud
tänaöösel on ööd justkui paljad
täna tei .....
Ma oma ōpetajaid teenin
nende haavu pesen vees
nagu Jeesus pesi jüngrijalgu
pōlvili all ees
Ma lōivu tasun ajaga
mis loodud kōrkja kajana
kus ōpilane ōpetajal ōpetajaks sai
Ja teed mi .....
elada suurelt on hiiglama lihtne
hingelt pead pühkima ahnuse itked
itked mis istutand sinna on hirm
itked mis hōikavad minu ja mind
siirus ja headus need hääbuvad hääled
kallid kui armsama .....
sōber haleolev hooliv
peened jooned peeglil joonib
paljastuvad sisehoovid
pööningud ja laekasoovid
ise nähes enda taha
peeglitel kōik hea mis paha
sügavamale saad seada saha
väljajuurida .....
täiskuuöö ja tuul tōuseb tormiks
päev kōigub kui merepeal paat
vihmavaling mis öö üle kallab
oavarrest kui sajatab ta
päevpäevalt kōik polegi vennad
ülesalla viib rada mu teel
pole .....
sügis sügis sügis maine
muutumised üleöö
lehti puudelt sügistuuled paljastuvad
puude vööd
olemuse katkist kannu vōtab vaimuvara kanda
mastijupi madal meri rullib laineharja randa
muut .....
kas julgen end viia endaga
surnuist tōusta ja emmata eluga
ristilt laskuda ja mitte seal rippuda
elu kartmata, eluga riskida
maksta hinda mis maskiall peegeldab
elu lōnga mis kokku on heegelda .....
sügis rullib lahti värvilised veealleed
tehes silma südasuvisele silmapilgule
mis seekord samasarnane kui
toona Lille hoov,
kus ööd kōik sumedad, kus punas Pelargoon.
puts.®
veab välja see rada mis sohu viind ajas
sammal jalgeall kindel ja paistmas on kallas
puid teele jääb vähem
juba paistavad tähed
mōned parmud veel kallal, kuid neidki on vähem
väge täi .....
ma silmadega sihin juhuslikkust
mis saatus teele sahkerdanud on
käin äiksepilve alumisel äärel
on piiskadelgi maale järjekord
end tormamatta langen päevarüppe
vihm trotuaaril kive kauni .....
Miks vigasid peidame
Alaväärseks end neame
Miks maske me erinevaid oma minale seame
Miks vōrdleme teid mis looklevad loodus
Neid suurlinna tulesid mis loodud on lootuses
Kas valede sammal mis .....
Kui soovitud soovidest loobud
Ja soosingust sootuks jäid priiks
Kas julged sa vaadata hetke
Mis vaiksem kui teleri piiks
On vaikides vaikuses vahe
Ja vali kui öökapi pirn
Tast tumedad varjud .....
mōōna mōrudad meetrid
otsesaatena eetris
teotahtmatuid tegusid toodetud teel
tuuleootuse suudmes
kuivaks kuivanud huuled
pilk piiskasid anumas puuduse vees
tōusu lubavat tormi
kiiluvett al .....
kindlustunne mu elul on puudu
see teekond kus puuduvad teed
ise sammud sean niitmata heinal
hundinuiad ja kōrkjad mis veel
pole kedagi kes käinud mu ees
ei köida mind tallatud rajad
teeviida .....
suvi sulab ja värvuvad lehed
sōpru teele toob jahtunud tuul
tähed sōnadeks, sōnadest lehed
riita laotud on augusti suul
sügis silmis mu armunud sōbal
viibib viivuks veel vōlutud hetk
p .....
koduaia tänavas, kastani küünalde all
teenijate hoovimaja, pärna ja vahtrapuu juurte najal
saatuse sōrmuseid sōrmedes sean
möödas on halvad ja taas tunnen head
akendest mööduvad möödu .....
eraklikkus esiviiul
hingesopis viise piilub
poognaid mitmeid sünnist saati
mōned terved mōned praoti
häälekad ja vaiksed nad' ki
salme mitmeid elulaulul
kiirteed siin ja neid on palju
rän .....
kuuvarjus päike kuumab ööde paksu tähistaeva lund
teemärgistuseta saab kunstnik värvigammalt pintslikarva senisegamatut und
päev passib pärlikeena rätsepmeistri meisterlikku tööd,
var .....
mind päike tōustes tōstnud päevatroonile
kus pilved pillerkaaretades sinivahused
tuul vaikust vaikselt siiralt suule suudleb
ja puude pikad päevavarjud kraapsukummardavad kuule
kas head tunned ainult kui oled tundnud ka halba
kas maitse on sama mis leival ja saial
kas ööta poleks päeva
öötaevas jääks kuuta
mis oleks see elu, kui ei miskit saaks muuta
et küllus .....
sa surma hinda küsi surnuilt
kes elusad, ei nemad tea
teed valgustavad pōrgu lühtrid
ja vallasandid nurga peal
sa kaalukausil vaagi heasti
kas väärt on tegu toores jōud
on mōttemōlgut .....
iseendas me varjame end
luues jumalaid kus arvame end peitvat
iseenda mina asemele neid, kes eemal arvame heaks end päästmaks
päästja pääste jääb püüdmatuks teel
se vaid vaarisade viljat .....
veidrad on hääled mis peas teevad teatrit
vedades justnagu hobuste vankrit
vankrit täis suuri ja tahutuid kive
ainult et hobust ei ole, aint ise
ise siis tammud ja tassid vead kive
ülesse mä .....
ma ilmsi nüüd vaikuse minuteid valin
ma unesi hoolsamalt kuulama jään
ma vaikin, et kuuleks mis öelda on tuulel
ma kuulen, et vaikus seaks sōnad mu suule
tee nähtamatut nägijate silmis
sa südamega mäge liiguta
las suured sōnad jäävad tummaks filmiks
siis muusikas saad endas tantsida
täna anda on rohkem kui vajan
tuulte turjale linnuna lend
lillelōhnade suvine hoovus
äiksevihma sees puhastan verd
selga sirguda sogasel ajal
vilepillile puhutud tants
aja rutakus hangunud a .....
on puidust tulbid vaasis puhkend ōide
kuid aknataga nemad veel ei tea
et tubasoojus täitnud puidust varred
ja viiruk tantsib lōhnab nende peal
see suvi tuleb soe ja sootuks sume
sel suvel .....
Varakevadine ilmetu päevavalik
vihma kallab kui talvel, mis läind
Kadrioru inimtühjadel tänavatel
tühitallajad tühjavad teid
Vōetud rollid kōik ōpitud pähe,
rangelt kinni neis ringides .....
uus öö, uus päev, uus hingetōmme palav
uus värske piimakohvi kann
pilk piilub pilte kardinate tagant
on muutund igapäeva samm
jupp julgust tōusta päevaunest luudel
ja seada sammud samm .....
on tormanud torme mu elutee käänud
silmsilmitsi seisnud nii ōnnes kui vaenus
hinge pimedail öil vandund alla ja anund, et peeker must mööduks mis ääreni valus
killud kokku end kogund, r .....
kas on keegi veel mu ees
kes käind sama kitsast teed
samad viisid, samba rütm
orud mäed ja jäätund nutt
kas poeedi süda teab,
miks tal valutavad read
mille käsi käsikirja katteloore .....
sōnu luues ma muudan nad kalliks
loon ja loodan, et südamest head
mandrid orud ja jōgede sängid
tähe haaval sean taevale read
värve lisan ei rahuldu hallist
mustast valgest mis pilkude p .....
mu hoole risti lōid koos armuhaluga
kuid ega ma ei kaeble, ka ristist tuld saab sütita
saan kibuvitsakrooni okkad pähe lajata
ja naelte risti käsi vett mu suule tilgutab
mu unenäode hekid n .....
end ülesleida elutute silmis
end enesesse otsingute sees
kui pühapuu end viiruk pōleb tuhaks
ka minus peidus leegid süte sees
ma üksi elan kulgen omas ajas
end kaotanud ja kadund teistel .....
elukunstnikute hoovid
havi käsul mida soovind
suve paksu tumma mekki
vahel vihma, piisad plekil
uneukse nähtut linki
prōmmib kinni lahti mindki
rooste riivab paljasvalu
kōike palju mida .....
tasa raevun mul tilguvad räästad
kõlukülmust kurk kōrvuni vööl
laiad laaned sees graffitud seinad
hilisõhtuni valutan tööd
pime pisku mis lubatud silmale
sulab näppudelt jahune lei .....
kahekesi koome koidikud
tähistaeva ōhulaevastiku
kahepeale saabuvad hommikud, päevapikad ōhtutunnid
tasatargu tarkus meeli köidab
meena kütkestab magusamaiguline
teeäär
plekkkatusel tr .....
sōnaga luuakse lossid ja loitsud
säravad suhted teel hääbunud sammud
kole ja kauniski sōndest kootakse
taevasse tähed, kuusirbid ja päikene
sōnaga külvame sōda ja sallivust
armunuid .....
sügis on kohal, tean tunnen ta hääli
suve lahkuvat hōngu, päikse madalaid kaari
puts.®
ma oma lugu kōrbes taga ajan
on liivatuultes tihti silmad vees
ja liivaville keelel hamba taga
pilk silmapiire kompab veeta teel
tuul liivaluiteid vormib ajast aega
ja unistus mis käiseid ko .....
kas su silmapalesid on suudlend suvehuuled
tuuletantsukingad näppu tuulutama jäänd
noppind tikreid rohekaid ja okkalisi toorelt
tiira-taaratades kōōlund aedadel
kas su koduhoovis kägu kuk .....
ma leidsin ennast endast, enda seest
ma leidsin ennast enda sōnadest
leidsin allakäigu treppidest
alla käies steppides
pōhjast, peljatud pilkude pōlgusest
pōhjatutes pisarvee taskutest
.....
päeva veetmise veetlus mind nakatab
iseendale keedan vaid tee
end jälgides tundmagi ōppida
meeltemōtted vaikuslaulude sees
soe suvi suland sügis taandub hauda
puud lehitsetud harud harali
ka kunstnik möödub kõnnib varvast kanda
külm kardinaalselt keeldub saabumast
kell keeratud aeg tagurdatud käima
mu saabast .....
kōik kuldsed kleidid mis varnas ripuvad
mil hōbeseeklid on tuhmiks tuhmitand
veel viivuks oota, juba valmis saan
siis rüübet peekrist mida meistrid valmistand
saad purju ōnnest mis
sammu .....
vaid enda löödud naeltest ripun ristil
loen tänupalveid puidust pinkidel
silm sinine käes pävinäinud kindad
verd vedeldanud hundijalavees
samm sammuna saand talletatud teekond
pilk .....
end püsti ajan, sirgu enda najal
kui sügis, saabun suve kuumal aal
las kaarna kisa kraaksub eha kajas
ma rüütan terast, teraskroonin pead
mu sōndest saand luulevärsi mägi
tee tolmab taa .....
mu valulävi lahtunud on ajas, mis mōttevurre tiirutamas peas
käin tundmatuse tamburiini kajas
kui siil kel okkad turris sügispeal
uus tund, uus päev, uus silmaside aval
uus uks ees kinni l .....
mine mine su maailm sind ootab
minemine su maailm on ees
minu oma mind seespool mind ootab
minu maailm on salmide sees
mine mine ma lausun sind kuumaks
minemine kui lahku läeb tee
sina mina .....
elu julgust, julgust elada ilmsi
süüa murede kõrbunud koor
haljad valjad, suus joobudes huuled
mesimagusalt lahkuvad koost
vaikust vaikides murenen endast
süda kurku taob, hingeldan, joon
k .....
ära vesta mind ōpitud valedega
teiste sōnade sobival moel
räägi endast sest mustast ja säravast
kuidas elul on sinuga lood
puts.®
ma täna kõrgustesse lasin ennast tõsta
ja tõusin kõrgemale omamina maast
ma nägin hirmusilmas iseenda ilma
mis süütas siluetid päiksest põlema
ma nägin merd ja tuule tormamise talve
.....
ma silmad sidund pilgueest mis endas
kuuvalgel koorun kastemärjal maas
luukered klaasist kambrikapi seinal,
on jäänud kaetult kauaks rippuma
verd vemmeldades süda kurku klopib
käib raagu .....
lōhnan lōhnatult, lasen end kanda
puhkan pahede paremal pool
peidikkastid ja salvavad hambad
varnariputil ripuvad koost
meri mehel saand rinnuni rinnas
kevad koidab, karulaaned on ees
kodu .....