Lea Hablar

Su keha...

Su keha kuum kui ahi

Kuid süda tuisus jäätus

Hingeküünlal murdsid tahi

Mis leegi rinnus jäätas

Perekond

Olete mu hing, mu süda ja värvid.
Olete mu au ja uhkus, minu rõõm.
Teist mõeldes südant tabab värin...
Igatsen tohutult ses mustavas öös...


Elu terve te kõrval ma veetnud,
mu ema, mu isa, õde ja vend.
Teid eales pole ma reetnud,
sest igavesti olete mu perekond!

Surmalill...

Sa lahkusid siit jättes mind.
Sinuga koos lahkus mu hing.
Nüüd ootama jään oma lõppu.
Tule surm ja mu juurde tõtta!

Su hauale istutasin surmaroosi.
Ronib mööda kivi võttes poosi.
Jääb valvama su igavest und.
Nii kaua kui tuleb temagi tund...

Ootan lõppu...

Nüüd ootama jään oma lõppu.
Maailma äärel vaadates kuulates...
Ei sealt kosta kippu ega kõppu,
mõtlen pilku igavikku suunates.

Elu poole peale jõudis vaid,
seejärel saatus vahele segas ning
rebis lahti tõugates abistajaid.
Nüüd poolel teel heitleb mu hing...

Päästa me lootus!

Nüüd leinas on maailm ja loodus.
Kustund on nende ainus lootus
pääseda inimsoo armutust itkest,
kõrvale jääda sõja löputust jätkest...

Tema asemele ei sobi küll keegi.
Haarab sõda puhtaima südamegi.
Vaid tema suutis jääda endaks,
arm vaid temaga üle maa lendaks.

Kuid mürgised inimesed panid ta,
panid lõputut und ta magama.
Sealt inglit päästa saab vaid tema,
tema kes armastuse looja, ema.

Saatuseõde

Ma tunnen tülgastust nii suurt.
Inimesed me ümber nii võltsid.
Kutsun ja meelitan siia tuult,
et pühiks me seljast need hõlstid.

Tuli, kõrveta need kõverad grimassid,
mis seatud näole teesklemiseks vaid!
Sisemuses kõik on omadega sassis.
Millega nad küll hakkama said?

Vesi, vooluga vii kaasa sundused,
mille ühiskond meile peale surund!
Igaühel olemas on oma tundmused,
mis ajaga meie meeltest on unund.

Maa, kasvama neis pane lootusesäde,
et helgemalt nad maailma näeks!
Igaühel on ju saatuseõde,
kes raskustes, valus on abikäeks!

Ma tunnen...

Ma tunnen lõhkemas südant.
Nii suures ängistuses on meel.
Sind meeletult meeletult vajan,
et saaks täiustatud mu täiuslikkus.

Vastukaaluks äkkvihale sisemuses
sinu õrnad joovastavad maneerid.
Lootuses leida end unistustest,
raputan maha eelneva loomuse.

Teadvat sinust õhkuvast kirest,
läidetud nii äkki ja ootamatult.
Kas suudad seista nii truuult
vastu tundele, mis süttinud on?

Uskudes vaid iidset tõdemust
laidad maha mõtte ainsamagi,
et pöörduda meiegi õnn võiks
ning ristuksid teed, mis paralleelsed näinud.

Ses lootuses vaid ma elu tunnen,
joobnuna ..... Loe edasi →

Lõpuks, pärast pikka aega
kohtusime taas.
Nende lõputute aaststega
oled muutunud sa.

Ei mõista ma seni,
kes oli see,
kes tegi seda,
mida mina ei suutnud.

Sina vaid lausud:
"Igatsus tegi oms töö,
kui armsstusse usud,
siis miski teid lahku löö!"

Hüljatud

Ma lennata püüdsin,
kuid tuul mu tiivad murdis.
Siis appi ma hüüdsin,
vaikus mu südame murdis...

Lahkudes...

Lahkudes jätsid sa maha
isa ja tütre nii väetikese veel.
Lapsele ei pähe mahu,
miks isa silmad on vees.

Tal leinast nii sünge on meel.
Miks võeti armastus ta teelt?
Küünla süütab iga õhtu eel,
et valgust kannaks armsama teel.

Laps ema armastusest ilma.
See ta kurvastusse viib.
Aastad kõik mil elab ilmas,
tal leina pisar alati on silmas.

Kui sirgub neiuks kauniks, heaks,
ta rõõmus on, kuid kogu aeg
üks kild alati on silmis seal,
kus olema peaks ema arm.