Kribu
Minu kallile
Veri, elu, süda, surm.
Huultel sinu suudluste hurm.
Mu armastus on jäägitu,
sa tead ilma sinuta ma ei saa.
Oh kuis küll nii kauniks sind loodi,
sa pole üldse tavainimese moodi.
Nagu ingel mu ellu tõttasid,
Minu elu kuristikust päästmisega ruttasid.
Oled mu muusa,
mu elu,
mu arm.
Kõik see on nii tugev,
ei seda murra ka surm.
Jõulukuu
Hämardumas õhtutaevas,
valge lumi katmas maad.
Kaunis linnatule kumas,
peatselt ilmub tuttav saan.
See ju jõulumees, kes muu
oodatud ta jõulukuul.
Kes on olnud tubli, kraps
kingitusegi saab naks.
Küll on jõuluõhtu tore,
rõõmu, lusti nii mis kole.
Kahjuks õhtu läheb ruttu,
juba aeg on minna tuttu.
Külla tuleb teine mees-
Mati see, kel uneliiv on koti sees.
Seda meile silma puistab,
unemaale viib, ei luiska.
Unes näeme valgeid jõule,
pidusööke, jõulusalme.
Õnneks aasta pärast uus-
jõulukuu on tulekul.
Kevad ja rott
Kevadel kui tärkab muru,
rott see nina välja pistab urust
rõõmsalt hõiskab küll on soe
suisa kevad põue poeb.
Sibab ringi siia sinna
kauneid lilli nuusib nina.
Sinililled, kellukesed,
rott see supleb lillemeres.
Kui ta lõpuks ära väsib,
mättale jääb tuttu rott.
Päike ikka soojalt paitab
rotil uinuda ta aitab.
Hingedepäev
Käes jälle see päev,
mil kadunud hingi ma näen.
Vaid küünalde leek,
see rõõmu mul teeb.
On teine november,
on hingedepäev.
Mu pilgus on tusk,
kuid südames usk.
Kus elu, kus surm,
vaid hingede urm-
keerleb pimedas öös,
kell vaikselt tunde lööb.
On hingede aeg
ja välja kui läed,
sa tuttavaid näed-
kuid kus on te käed?