Sachtel
Järgi
https://sachtel.blogspot.com/
Olen
Ma pole küll meremees
kuid laineharjal tahaksin sõuda.
Ma pole küll jahimees
aga osa saagist tahaksin nõuda.
Ma pole lendur
kuid julgust tahaksin kanda.
Ma pole filantroop
aga endast kõik tahaksin anda.
Ma pole mägironija
ent tipus tahaksin käia.
Ma pole kaevur
kuid teemanti tahaksin leida.
Ma pole ehitaja
kes samba püstitaks nüüd.
Ja pole kohtunik
kes tunnistaks kellegi süüd.
Aga ometi kõike ma kogen
ja unistus seisab mu ees.
Kõige tähtsam on see kes ma olen:
Isa, Poeg ja ka Mees.
Vaikus
Näita mulle naeratust
oma tüüneid silmi.
Näita mulle vaevatust
valgeid rahupilvi.
Tunne minu ahastust
halemeele armi.
Tunne minu rahutust
tusameele tormi.
Kuula minu hingetust
unistuste värvi.
Kuula minu hääletust
vaikushetke sarmi.
Jaga mulle lohutust
kasvõi armuveini.
Jaga minu unistust
kus ei oleks teisi.
Naistepäev
Täna passin vaikselt kodus,
olen täitsa omaette.
Minu elu on ju ohus,
ei ma anna ennast kätte.
Kui ma mõtlen kust saab lilli,
tunnen vererõhu tõusu.
Taevas koondub musti pilvi
tajun hingesopis õudu.
Parem oleks haigeks jääda,
teha ennast armetuks.
Ehk siis naine kahe käega
minu eest vaid hoolitseks.
TÜTRELE V (ONGI KÄES SU MIKSID)
Ongi käes Su miksid,
minu armas laps.
Mitte, et ma keksiks:
juba oled kaks!
Pisut hakkad vastu,
öösel nõuad pai.
Aga poed siis kaissu -
oled minu vaid.
Iseloomu näitad
ja vahel ajad jonni.
Kui ma Sind siis paitan -
palud minult kommi.
Mõned rõõmuaastad
olen olnud Sinu isa.
Ma südamesse vaatan
ja ootan rohkelt lisa!
Idüll
Olid asjad teisiti,
kuid nüüd on hoopis nii.
Saab kamajooki keefirist,
mis enne oli piim.
Mis oli enne Newtonit,
kui teda tabas õun?
Puudus külgetõmmegi
ja mõõteühik džaul?
Või siiski oli varem ka,
kõik täpselt sama moodi?
Ei läinud miski paremaks,
kui inimene loodi!
Hullemaks ehk küll.
#idüll
TÜTRELE III
Juba aasta meiega...
on liiga kiirelt see,
linnutiivul tuhisenud
meie ühistee.
Minu väike silmatera,
kui Sa tulid meile -
nõnda väike, olid keras
justkui alles eile.
Aga täna juba tõused
oma jalul püsti.
Uued naerud, uued rõõmud
kõik on niivõrd hästi!
Minu õnn on näha seda,
kuidas Sina kasvad.
Tahaksin Sind kallistada
ja mitte lahti lasta.
Oktoober
Täna ärkasin ma üles ja mul puudus pea.
Kuhu see küll kadus – ei ma seda tea.
Muidu poleks hullu, pisut on ju tore:
hirmutada teisi – oh küll ma olen kole!
Ühel hetkel aga otsa lõppeb ind -
peitunud on iga kartlik inimhing.
Oma kodupaika otsima pean kaua,
ilma peata raske on leida oma hauda!
Jorupill Jonn
Jorupill Jonn see mossitas
ja hakkas ära minema.
Siis ta aga avastas,
et õues läks nii pimedaks.
Pimedust ju kartis tema,
tahtis olla soojas toas.
Ei osanud ta miskit teha,
hakkas nutma – istus maas.
Lapsed kuulsid kõva nuttu,
kurvaks muutus nende meel.
Jorupilli hüüdsid ruttu:
„Mängida ju saame veel!“
Jorupill Jonnil tuju hea,
lastega sai ta mängida!
Tantsisid nad väga palju,
hüppasid ja tegid nalju.
Jorupillil uued sõbrad –
enam ta ei jonni.
Naerab palju – lausa särab,
lastele teeb kalli.
Inspireerituna Heljo Männi „Jorupill jonnist .....
Sügis
Külm märg pimedus on päevanorm.
Vihm, tuul, libedus ja sügistorm.
Kõle-kale, vale - karm.
Sügis, oled Sa mu arm.
Mul olla võib külm, kuid see üldse ei loe
sest ilu ja valu on sügise sarm.
Korstende suitsu all olla võiks soe,
kuid nii ei haara mind Sügise arm.
Mälestuste lõhn ja unistuste värv;
õnnetunde kihk ja hingepiina lärm.
Pea kõik on tuhm ning valitseb äng
aga siiski ja ikka! on Sügis mu arm!
TIKSUMINE
KELL TIKSUS JA MINA
ISTUSIN SOHVAL
VÕI DIIVANIL
VÕI KUŠETIL
VAHET POLE MILLEL
KELL TIKSUS JA MINA
ISTUSIN
VÕI LAMASKLESIN
VÕI LEBASIN
VAHET POLE MIS MA TEGIN
KELL TIKSUS JA MINA
VÕI TEMA
VÕI SINA
VAHET POLE KES
KELL TIKSUS
VÕI POMM
VÕI TAKSOMEETER
VAHET POLE MIS TIKSUS
TIKK-TAKK TIKK-TAKK TIKK-TAKK
