Lõid vetesse jumala vitsad ja rihvale lendas mu vrakk. Mu südamelt murti pitsat ja huulilt — punane lakk. Nii lihast said valla mu meeled ja Kiusaja lahkus mu leest. Said ribidest kandlek .....
Loe edasi
Sõelub kärbseid risti-põiki pilliroos kui musta pihu. Magusalt neid kutsub kõiki kalda kõntsas lammuv ihu. Roheline, vettind, ilge, — nii tõi vool ta neeme tippu. Katkise ta kuue kül .....
Puu närbund ladvust nõrgub mustjat udu ja katku lehk lööb vastu kraavi lohust. Vihmusse valkjaid roomab teele rohust, maa libe läikleb neist kui konnakudu. Kuis jälk on elu! Liikmed halla .....
Tuul rabast mustjaid kannab aurupilvi, kuuratas neis lööb võikalt punaseks. All taludes kesk hävinevat külvi taud inimesi märgib tunaseks. Must surnuvanker välja sõitnud kuurist ja kog .....
Me väljust üle käinud laastav kahu, tast puutumata jäänd vaid põllukivid. On peatund ammu tuulikute rivid ning enam lehtreis neil ei tolma jahu. Öös huikab mardus. Rohket saaki haistes, .....
Kui karidele paisat laevakere mu maja täis on ahastust ja puudust. Sääl elutseb vaid hiirte kisklev pere ja vihma katkisest lööb sisse ruudust. Mis sest, et vahel retkeks kogun julgust, e .....
Kord kui randu raputasid rängad sügisrajud, leina viisi vilistasid kõhnad nõmmepajud, kord kui vesi karidel kui mustas katlas kees, nägin uitvaid Koolu karju kauge hämu sees. Nii need lau .....
Su liha on kui surnud hein, mis kuivab piibli kaante vahel. Su märtripalet loorib lein ja jalus kõmiseb sul ahel. Ja madu, laskuv tarkuspuust, su näkku sülgab kahtlushapet... Oo, lõà .....
Meile üksikuile surm on sõber, surm on sõber, hämarik on kodu. Möödub võõrana meist päevi rodu, meie juukseid ehib ööde hõbe. Meie teel ei ole ühtki tõket, veres udutsemas ühtki .....
1 Ah, ma teadsin juba noorelt: raheroosk mu rapsab toorelt ja ma kukun valmimata kõrgelt elupuust. Kukun viljaks valmimata ja mu laul jääb salmimata, igavesti salmimata laul mu lõikuskuu .....
Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud
