Inimelu keerdkäigud (osa 1)
Sinu tuules ei saa ma võrsuda
isegi kui Kuu valgustab rada
Sina tahad ja vajad eraklikku rada
ja ma lihtsalt lohisen järgi
nagu vana tuttav lelu
mängukastist
Ma ei tea, miks
ma olen loodud Maa ja Taeva vahendajaks
inimeste abistajaks
vahelüliks mõistmise ja tunnetuse vahel
aitamaks leida inimestel kuldteed
nii elu kui ka surma vahel
Ma vaatan Sind ja Su lõputuid otsinguid
Su soovi olla ja minna ja kaduda eksistensi,
millisel ajal sai Sulle elu nii valusaks,
et ainult siit äramineku soov -
kas läbi tablettide või läbi süvameditatsiooni -
sai Sinu jaoks võimalikuks?
Ma vaatan Sind ega tea,
kas ma olen nõus võtma seda kõike kõige täiega vastu
kui teetatervendaja ütles, et sobime kui pusletükid
on minul kahtlused, mis peegeldavad mind ennast,
miks mina olen rabe rapsija ja tormakas mesilane
kui Sina lased ainult ennast laineharjal kanda
ega võta vastustust selle eest, mis tundub normaalne
teiste jaoks?!
Ma vaatan Sind
ega oska Sind aidata
sooviksin, et oskaksin
aga kogu mu võluraamat, õpetuste raamat,
see on tarbetu selle kõrval, mida Sina oled kogenud
ja Su jäigad tundmused maailmast,
nägemused ja visioonid
on veel meie ajast ees
Omamoodi oledki avagardne avantürist
teadsin, et Sa oled rändaja hingega
aga ei saanud aru, kuidas lähedus põimub
aina suurema vajadusega olla üksinda
ja vastata kõnedele ainult suurel vajadusel
või pahandada vastamata kõnede eest
Olen kasinud ja hooldanud Sind
panustanud suure osa oma ajast ja energiast,
et olla sekretär ja asjaajaja...
ja milleks?
Et saada teadlikumaks
Ainuke lepe, mida oli vaja teha,
oli teada saada, et Sul on ausad kavatsused
ja nentida, et ma olen enda arust strateeg
ja investor
aga küllap tegin valed investeeringud...
seda ütlevad mulle teised,
kes arvavad, et mu kullane tee on veel kuskil ees...
Kuidas saab üldse üht inimhinge hukka mõista?
Ei saagi.
Kõik on püha ja hingeline.
Hingestatud.
Aga ometi...
Kuhu mina sobitun?
Miks mina ära kaon ja ära lahustun?
Miks naine on nagu liim, mis liimib paberi
või nagu moos, mis keedetud suhkrust
ja mida pühapäeva varahommikuti hea saiale määrida?
Ma ei tea, kes ma olen,
ma kaon selles perekonna mängimise möllus,
aga ma ei ole valmis alla andma
ja oma tagalt kaotama, sest, et inimesel on inimlikud vead,
seega olen valmis oma psüühe andma panti,
et saavutada mingi abstraktne uus ettekujutlus maailmast,
mida mul enne veel ei olnud.
Et mu ontlik maailmapilt saaks paisutatud, väänatud ja painutatud.
Et ma oleksin alluv. Et ma oleksin maad ligi.
Miraažina tundub, kui ütled, et viiest aastast suhtest,
Sa ei mäleta midagi,
kui mina hingasin ja olin ning mängisin "kodu",
Sa olid õnnelik, samas depressioonis.
Sinu sõbrad olid minuga keerulistematel hetkedel,
minu sõbrad aitasid mind välja elu sõlmpunktidest.
Ma magasin ema köögipõrandal, kui mulle Su kallaletungidest küll sai -
kas sellest Laura Valk räägibki?
Mõni tõstab kohvrid ukse taha,
mõni läheb paljajalu joostes bussi peale
ja hingab kergendatult kui kaks raudust enda järel
koju jõudes sulgeda saab - see on vabadus,
see on pääsemine...
Pääsemine on ka see, kui suudad tunda tänutunnet
pärast tapamasinas veedetud ööd,
kus Sa ei tea kunagi kellegi tagamõtteid...
Milleks mulle keeruline elu?
Ah, vist ikka isa pärast...
Või eelnevate elude pattude pärast?
Või enda keerulise mõtte mehaanika pärast?
Ma ei tea.
Ma ei oska teha kergeid valikuid, aga ma õpin iga päev,
kõik, mis keeruline, lahti lasta,
vanuse kasvades aina kergitada ennast lendlema nagu lind,
et seal oleks ikka rõõmu ja energiat
ning südame järgi elamist.
Need aastad on nüüd lõppenud.
Paarisuhte dünaamikad muutuvad.
Me ei saanud last, aga see laps jääb meiega.
Meie suhe kui suhtlemine jääb meiega.
Meie ise jääme meiega.
Isegi aastate pärast.
Ja kui korduvalt ütlen Sulle, et palun vaata üle õla
ehk leiad mõne brüneti, kes võiks Sinu kiire energiaga sobida,
mitte mind vana kooliõpetajat, kes veel väsinud käega
kriidiga tähti tahvlile maalib.
Järgi luuletajat
