Päike
kui hommik oli keeruline
ma virvendasin
Sa võtsid mu käe
ja me tantsisime läbi igaviku
kuldsete riiete sees
Ma ei pannud tähelegi
et rahvariideisse meid on maalitud
sinna tänavatele kus otsimas Sind käin
Ja siis Sa alati "kogemata" tuled
mu kõige tusasemal tunnil
mu kõige hingematvamal ühendusel
Sa oled kohal
Ja siis ma ohkan
Mida veel võiksin ma tahta?
Sest looklevusest saab mäng
Tantsust justkui viirastus
et kuskil kaugel vaatad mind
ja tasa naeratad
7
09/05/2023
Suvi
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud